"Why is a raven like a writing desk?"

“I'm afraid I can't explain myself, sir. Because I am not myself, you see?”
― Alice

http://alkeemia.ee/artiklid/10-pohjust-miks-suua-tumedat-%C5%A1okolaadi/l-33/c-614/

 Topic nr.
 34. Who people think you are, compared to who you really are

Läheme täna Pärnusse seiklema. Sellest ajast saadik, kui olime 12 ringis, oleme Heidiga üritanud alati oma suve vääriliselt lõpetada  Kunagi tähendas see näiteks teenitud säästude eest ostetud kräpist end ogaraks söömist kusagil puuonnis.. mõni teine kord Vembu-Tembumaa külastamist. Mõni suvi oleme sõitnud kanuudega, vahel saunas redutanud. Värskelt 16 saanuna lõpetasin suve aga näiteks sellega, et politsei helistas mu vanematele kella nelja paiku öösel ja käskis mulle järele tulla (olin kuni suve lõpuni koduarestis ilmselgelt). Heidil läks veel kehvemini, teda koju ei lubatudki, hoopis alkoholimürgitusega haiglasse. Me otsustasime alkoholiga eksperimenteerida ja jõime kolme türuku peale ära terve suure Aramise brändi.. iuuuu. Nüüdseks on nendest saanud muidugi mälestused, mida on pigem lõbus meenutada.

 Täna asume teele viiekesi, mis tähendab, et minul asub noorema õe ja tulevase lapse staatus, kõik korraga, kuna reisin paarikestega. Kõige veidram on vist see, et ma olen õppinud seda rolli aja jooksul nautima. Mida on mitte nauditavat selles, kui su sõprade tähelepanu kuulub sulle: vähemalt nendel hetkedel, kui nad parasjagu üksteist ei musita. Sest saladuskatte all on neil sinust lihtsalt veidi kahju ja sina saad alati selle kuuenda kreemisaia endale, no question. Yeyyy. Peale selle arvavad nad, et sa oled lihtsalt ka päris vahva mingil põhjusel.
Mõtlesin pikalt, kas kutsuda keegi kaasa, aga lõpuks välistasin järgemööda iga võimaliku variandi oma peas. Kui ma peaksin kuhugi sellisele reisile kaasa võtma kellegi, kes võiks mulle meeldida, siis tean täpselt, mis toimuma hakkab: ma olen terve reisi üsna vait, ei tee veidraid ja lets be honest, kohati päris ebasündsaid nalju (tervitaks siinkohal sind, Krissu). Lisaks, ma ei mängi toiduga (kui ma üldse suudan süüa), ei naera liiga kõvasti, ei räägi üksikasjalikult ja pool tundi järjest kõige veidramast filmist/unenäost/fantaasiast, mille peale hiljuti tulin, ei kurda selle üle, et mul on palav ja higine olla või maini peale pidevaid küsimusi, et ma olen halvas tujus, kuna mu kõht valutab ja ma tahaks kedagi lüüa, sest minu emakas arvab, et tal on õigus teha mu elu põrguks maa peal iga kuu. Ma ei tantsi, nagu loom, ma ei räägi, kui mu suu on hambapastat täis, ma ei hüppa riietega vette, ma ei joo end õhtul lõkke ääres liiga purju jne. Aa, või kui joon, siis vastupidiselt sellele, mida enamik inimesi teeksid... olen ma täiesti vait järgmised 2 tundi ja vahin seda poissi (erandkorras äkki ka tüdrukut), nagu ma oleksin kuu pealt kukkunud. Mu käed higistavad ja ütlen talle mingeid väga naljakaid üksikuid lauseid vahel, kui saabub vaikus, stiilis "Kohtasin eile ühte luike. Teil on sarnased silmad." või näiteks "Vaata, helesinine maja." Ma ei lase endal elada.

Ühesõnaga, arvan, et olen päris kohutav inimene sellises seisundis ja võib-olla ongi hea, et ma (ega seeläbi ka ükski teine inimene) pole midagi sellist ammu kogema pidanud. Minus hakkab seetõttu tekkima juba väike lootus, et äkkki ma olen välja kasvanud oma sotsiaalselsetest puuetest aastatega. Aga samas, äkki need on hullemaks läinud hoopis..
Niiet jah, ma arvan, et ma söön rahus oma teist kreemisaia edasi, this may take a while..