kaneelinäts

Pühapäevatüdruk.
See tüdruk, kes lõhnab nagu jasmiinitee
kesk punkrokkiva peo hormoonide möllu.

E. K

Teil saab olema vähe raha ja palju vabadust..

Täna leidis aset (mu elu) esimene kujundiloo tund.

Kuulasin suu ammuli. Õppejõud vist märkas seda üsna pea.
Tal on suured suured pruunid silmad ja hall siilipea, ta on kõhn, seljas kannab ta musta kleiti ja jalas hõbedasi kingi. Ta näos pole eriti värve ja ta ei kanna meiki ega ehteid, aga ta silmaääred on hõbelillakalt särama pandud. Ta on tõsine ja musta huumoriga, hirmutav ja imetlusväärne korraga. Aga kui ta vahel harva naerab, siis näib see kuidagi eriliselt südamest tulev ja veidi kurb. Nagu ta ütleks "aitäh selle hetke eest, maailm" iga kord, kui miski suudab teda sel viisil rõõmustada. Tal näib teada olevat mingi tarkus olemasolemisest, mille poole püüelda.

Ta rääkis meile elust. Universumist. Looduse terviklikkusest ja sellest, kui raske on tervikut luua, kui sa lood kunsti. Sellest, et koopamaale tegid põhiliselt naised. Talle meeldib tsiteerida, nagu mullegi. Ainult selle vahega, et ta tsiteerib põhiliselt iseennast. Ta rääkis lihtsuse raskusest, sellest, kuidas enne iga loomist tulebki karta. Mõtlesin endamisi, et kui see naine kardab loomist, inimene, kes on muu hulgas mitu korda oma elus vähki põdenud ja räägib surmast, nagu oleks ka see juba võidetud, siis.. ei tohi ka mina keelata endal karta ja ikkagi luua midagi, kuigi olen hirmust oskamatuse ees kange pidevalt.

Seejärel joonistasime (minu silmis) üüratutele paberitele oma "Mina" ja panime need koridori ritta seinale üles. Kommenteerisime oma pilte ja teised rääkisid, mida nemad näevad nendes. Üks tudeng ütles mu pildi kohta nii, et jäin mõtlema: "Sa näid ise malbe ja tasane.. aga su pilt on jõuline. Need tiivad suudaksid paljut kanda. Siin näib olevat, mida uurida."
Loengu lõppedes pidi igaüks rääkima oma muljetest. Ütlesin, nagu tundsin, et mul oli rahulik ja hea olla selles klassis ja mulle meeldis, et seal on vähe inimesi (7 koos õppejõuga). Tavaliselt pole koolis eriti hea, eriti alguses, kui kõik on veel võõras. Või pole aknaid,  nagu klassiruumis, kus kolm aastat enamik eripedagoogika loenguid oli. Mitte ühtegi akent, üleni valge ruum ereda kunstliku valgusega. Liiga palju pinget. Õppejõud vaatas mind kuidagi tähendusrikkalt ja ütles, otsekui veidi teemast mööda, et me ei pea muretsema, ta on selle klassi oma kaitse alla võtnud ja mitte miski ei tee meile seal kurja. Ja veidral kombel hakkas mul üleni soe.