"... neist viimane oli 1986. aastal Järvamaalt pärit 10aastane tüdruk, kes leidis metsast noore metskitse ja hakkas tema eest hoolitsema. Mõne aja pärast loom suri. Laps ei rääkinud sellest vanematele ja tema haigus oli algustaadiumis arstidele tõeline mõistatus. Kuni ilmnesid marutaudile iseloomulikud tunnused, ja siis muidugi oli juba hilja midagi ette võtta." 

Laupäev. Istun Indiefestil, päike pleegitab juukseid valgeks. Saatpalu laulab parasjagu sellest, kuidas keegi ta silmalauge suudleb. Õunapuult kukub õielehti, mäe otsas müüakse väikestesse vahukommidesse kastetud sõõrikuid. Tunnen kõhus õõnsusi ja käike, sügavaid polaarrebaste urge, mis ulatuvad südameni välja.. Tartu. Panen silmad kinni. Mis oleks elu ilma selle täitmatu tühjuseta mu kõri ja selgroo vahel neil hetkedel. Õieleht kukub silmalaule.

But please, don’t ask me who I am..

Create art in order for yourself to become yourself
and let your very existence be your song, your poem, your story.
Let your very identity be your book.

― Charlotte Eriksson

the dim haze of mystery

Päästsin eile kanaaidast terve koti kopitavaid riideid.. tüllseeliku, arstimängu kitli, jopesid ja sametist kleite nukkudele. Esialgu olin enda leiu ja missiooniga üsna rahul (pese äädika ja pesupulbriga, tuuluta, triigi, proovi parandada ja ikka näeb päris kole välja). Nende tegevuste käigus hakkasin aga tõsisemalt mõtlema selle üle, mida selline operatsioon minu jaoks sümboolselt siis tähendama peaks ja miks ma seda läbi viin.
On selge, et sentimentaalsus on ilus kuid hukutav isiksusejoon ja hoarding (http://blog.pshares.org/files/2015/04/room-627215_1280.jpg) on suureks ohuks mulle.  Selgelt mõeldes saan aru, et kui mul ka on sarnaseid esemeid juhtumisi kunagi uuesti vaja, siis alati saab õmmelda uue kitli või seeliku ja seda kandja soovide järgi, et see saaks paras ja õige arvu taskutega. Miks ma ei suuda neid plekilisi asju ära visata?

Asi on vist hirmus unustada hetki, mis on väärtuslikud. Hetki, mil need asjad olid asendamatud.  Olen alles hoidnud tühje lõhnaõlipudeleid, mis lõhnavad mõne kindla suve moodi või teatripileteid, katkiseid ehteid. Aga ühel hetkel koguneb neid asju liiga palju ja see hakkab tasapisi tunduma pigem koormana.
Ja ometi.. on mul ju mälestused alles hoolitama sellest, et antud seelikut 10 aastat näinud polnud. Hoolimata hirmust. Mälestused ei meenu vaid siis, kui tolle seeliku taaskord kusagilt ühest kastist teise tõstan või tuulutan, et tagasi kappi pakkida. Mälestused meenuvad siis, kui on õige hetk - kui nad ise tahavad tulla.

Seelik..
Väiksena oli mul mõnda aega fantaasia, et olen varastatud printsess ja seetõttu ei sobitu oma perre just kuigi hästi. Ühel hetkel asendus see fantaasiaga, et olen võlur ja suudan kontrollida kõike, kui ma vaid tahan. Näiteks nipsutada valgusfoore roheliseks. Ja rääkida loomadega. Kandsin seda sama helesinist tüllist seelikut (20 aastat enne Frozenit, hipster since birth). See oli mulle väike, kuid mul polnud vähimatki kavatsust selle kandmist lõpetada, tõenäoliselt mitte kunagi.

Valge kittel oli tegelikkuses kellegi siidine öökittel, aga sobis arstimänguks ideaalselt. Ma tegelesin sellega tunde, aastaid. Lisaks oli mul pruun arstipaun, mis sisaldas suurel hulgal asendamatut kraami nagu võib näha. Kuid tänapäeval on väikestele inimestele võimalik kerge vaevaga osta stetoskoop, mis reaalselt töötab ja näeb välja nagu päris (http://miljonmiksi.ee/toode/lasteaed-2/vaike-teadlane/laste-stetoskoop/ ).  Mis aitab kaasa mõttele, et visata ära rohkem vanu katkiseid asju.. sest come on, siis on mul põhjust see töötav stetoskoop muretseda endale ju kunagi!

Mälestused on hoitud mõlemat pidi.

Kuidas uurida enda varju...

We know that the wildest and most moving dramas are played not in the theatre but in the hearts of ordinary men and women who pass by without exciting attention, and who betray to the world nothing of the conflicts that rage within them except possibly by a nervous breakdown. What is so difficult for the layman to grasp is the fact that in most cases the patients themselves have no suspicion whatever of the internecine war raging in their unconscious. If we remember that there are many people who understand nothing at all about themselves, we shall be less surprised at the realization that there are also people who are utterly unaware of their actual conflicts.

"New Paths in Psychology" (1912). In CW 7: Two Essays on Analytical Psychology. P.425

Kuna töö oma varjuga on mind viimasel ajal palju kõnetanud, siis tahtsin sellest ka siia kirjutada.
Mis vari on, sellest on täitsa hästi kirjutatud näiteks siin: http://www.lessons4living.com/shadow.htm

Minu jaoks on alati raske olnud oma varju näha ja veelgi enam, mõista seda elukat. Aga ma olen alati teadnud, et ta on olemas, kuigi pidevalt on inimesi olnud, kes üritavad mulle vastupidist väita. Igaühel on vari. Konflikt mu peas tekib siis, kui väljaspoolt tuleb sedavõrd suur surve olla ideaalne* ja olles midagi muud, käituvad inimesed üllatult, pettunult jne.

Kõigepealt palusin viiel inimesel end iseloomustada viie sõnaga. Kokku sain siis 26 sõna (üks kirjutas siiski kuus), millest mitmed kattusid ja või hoopis vastandusid. Ma soovitan valida sellised inimesed, kellega igapäevaselt suhtled ja kindlasti võiks seal olla ka pereliikmeid. Samas võib ka teisiti, just teretuttavatelt küsida, mõlemal juhul saab enda varju uurida, aga veidi teise nurga alt.


mõistev (2)
üllatav
egoist
usaldatav
empaatiline
kärsitu
iseseisvamaks muutuv
südamlik
põhjalik
siiras
mõistatuslik/saladuslik
mõistlik
loominguline
järjekindel
hooliv
kaootiline (2)
otsustusvõimeline
loov
kannatlik
tundlik (2)
usaldav
püsimatu
heasüdamlik


Järgmine ülesanne on kõige keerukam, vähemalt minu arvates ja võtab omajagu aega.
Ürita leida kõigile nendele sõnadele vastandid.


otsustusvõimetu
tundetu (2)
püsimatu
kalk
kuulikindel
kannatlik
ei mõista teisi (2)
kannatamatu
ei usalda kedagi
etteaimatav
südametu
ei oska end hinnata
abitu(maks muutuv)
ebausaldusväärne
süstemaatiline/ sirgjooneline (2)
võlts
ideevaene
läbinähtav
pinnapealne
mõtlematu

Seejärel võib läheneda erinevalt. Mina võtsin appi kunsti ja lõin kollaaži oma varjust, mida saaksin kindlasti täiendada veel. Lasin lihtsalt silmadel joosta mööda ajakirju ja lõikasin välja kõik, mis mulle kuidagi moodustunud listi meenutasid. Kollaaž on mu üks kõige lemmikumaid võimalusi end vabaks lasta, rebida ja lõhkuda, lõigata halastamatult, öelda kõik välja.
Ehk kõige üllatavam on see, et tulemust on hea vaadata. Endale neid asju  tunnistada, sest tööd vaadates pole mul mingit kahtlust - see on osa minust, samavõrd reaalne kui esimene loetelu.