rainbow culture

Kuna kaamera on uus ja põnev asi, siis tarin seda kaasa kõikjale viimasel ajal.
TMW pilte siia ei tule, kuna otsustasin, et bändide pildistamine on olnud ja ka jääb Kaisa pärusmaaks. Ma tahan reivida!

Küll aga meeldib mulle pilti teha rahulikumas olustikus.
Ootasin riidekapis sünnipäevalapse saabumist, aga keegi avastas mu enne teda.
Pidu oli äge, võitsin vist elus esimest korda Aliases (tegelikult ei võitnud, jäime ühe punktiga teiseks, but close enough).
Järgmisel hommikul oli mul rongini aega, jalutasin ja käisin jaama turul. Turult ostsin euro eest mingi veidra kuuli, mis pidavat pärinema aaastast 87' ja mis tagurpidi hoides ei aja isegi vett välja mitte. Ise olen ilmselgelt rahul.

"garden in the ceiling"

Nägin täna esimest liblikat. Kollast lapsuliblikat. Küllap kõik teavad, mida see ennustavat. Natukene hiljem kohtasin liblikapaari: täpselt samasugust kollast (tore on mõelda, et äkki seda sama) ja kirjut koerliblikat. Mida sellest ennustada, kes seda teab.. Kevadekuulutajad. Raadiost kuulsin eile, et ka Jaapanis kuulutati välja kevad. Seal märgib kevade algust kirsipuude õitsele puhkemine. Ilus mõte minu arvates, et kevad peaks algama looduse, mitte kella järgi.

Aga Jaapan. Minu kokkupuuted Jaapaniga, alustades algusest.
*Muumide multifilm. Kohe kindlasti on see esimene ja üks tähtsamaid sealjuures. Väikest Müüd kardan siiani. Kui see välja jätta, siis armastusväärne. Minu lemmik oli Nuuskmõmmik.
Igaks juhuks mainin, et muumid ise pärinevad aga hoopis Soomemaalt, Tove Janssoni sulest.
*Tamagotchi
*2001 aastal tuli kinno Jaapani autori animefilm "Vaimudest viidud", mida käisime ema ja vennaga vaatamas. See räägib kümneaastasest tüdrukust, kes satub veidrasse linna, kus elavad kõikvõimalikud vaimud ja hinged. Olin ise ka sel hetkel kümne ringis. Eks palju oleneb lapsest, mulle mõjus see päris tugevalt, kuid olen tegelikult õnnelik, et nägin seda sellises haavatavas eas. Mäletan, kuidas mu käed värisesid kinost tulles. Elamus, mida ehk praeguses vanuses enam sarnaselt ei kogeks, kui laps oma kujutlusvõime lõpututes käikudes.
*Jaapani mehed -  on ilusad. Kohati. Ja naised ka. Ja vahel ei saagi päris hästi aru, kummaga tegu on, mis on ka omamoodi lahe ju.  
*Sushi - kahjuks pole ma veel avastanud, milles selle toidu fenomen seisneb. Kala maitsega külm äädikane riis keeratud keedetud meriadru sisse, enam-vähem. Ök. Või äkki ma pole lihtsalt maitsnud seda "õiget" veel..? Ma pole kunagi restoranis söönud neid, alati kusagil külas.
*Haruki Murakami - raamat "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Paneb mõtlema jaapani inimeste mõttelaadi ja eluolu üle. Veel võib vaadata näiteks tema raamatu põhjal tehtud filmi "Norwegian Wood", mis on veniv ja valus (meenutab Eesti filme veits), aga see on taotluslik ja mõjub üllatavalt tugevalt. Soundtrack on see-eest päris põnev nagu filmi nimigi väidab - Norwegian Wood on biitlite kergelt kahemõtteline laul.
*MONO ja world's end gilrfriend - no comments, mine ja kuula!
*Jaapani porno - kaks sõna, veider ja karvane. 
*Origami -  (sattusid hoogu ja lugesid valesti jah?) esimest korda pidin suuremas hulgas volditud linde valmis tegema eelmise aasta augustis, kui olin kujundajaks ühes pulmas. Ma pole voltimist suutnud siiani lõpetada. Siinkohal soovitus: kui sa oled socially suhtelistelt awkward (nagu mina), siis õpi selgeks voltima midagi lihtsat.. ja kui oled olukorras, kus sa pead tegevusetult teiste juttu kuulama (sest sa pole võimeline parasjagu sõna võtma), siis haara vaikselt esimene ettejuhtuv paber ja voldi üks lind. Kinnitan, inimesed jätavad oma jutu mingiks ajaks katki ja hakkavad asjast huvituma, sest sa tegid oma kätega midagi, mida nad ei oska teha.  
*Canon - mu uus sõber Jaapanist, kellega siiani äärmiselt rahul olen.  

https://www.youtube.com/watch?v=ByXuk9QqQkk

https://www.youtube.com/watch?v=kYBgsyBwYso

"..sleepy porches, the warm light on my face"

 Ärkasime täna Lottega vara, kuue paiku. Poolkogemata, mõlemal oli vist pissihäda. Aknast paistis selline päikesetõus, et ei raatsinud kohe tagasi magama minna. Läksime hoopis õue. Tuul oli metsik ja linnud laulsid.

Or is she..?

Mul on nimepäev täna, ausõna. Söön sellel tähtsal puhul teist tahvlit šokolaadi. Samuti on küüditamise aastapäev, mis vastukaaluks pole muidugi rõõmuväärne. Kuulasin, Lauri Leesi telekas rääkis, kuidas teda neljasena rongi peale aeti. Tema veidi vanem vend oli vagunijärjekorras nutma puhkenud. Ema küsimise peale vastanud vend, et "Äkki me ei mahugi peale?!". Laps polnud kunagi enne rongi näinud ja tahtis niiväga sõita selle imeasjaga.
 

https://www.youtube.com/watch?v=i2Ix0eaJ1BM

  Hair, my sweet Achilleus.

Katu pulmakutse.

"the ice was getting thinner.."

Ostsin kaamera. Olen teda pikalt igatsenud ja siin on mõned katsetused meie esimesest koos veedetud nädalast.

"singing loud enough to wake the dead"

Algus. Kõik kevaded on. Kõnnin mööda jõeäärt koju. Ühe kase küljes ripub katkine teekann. Keegi on üles riputanud, märkajale. Mulle. Hämardub vaikselt, laulan viisijuppi - klapid on koju jäänud. Ma pole linde vist ammu kuulnud, aga nad on alles. Hetkeks rõõmustan, et olen hajameelne. Vaatan, keegi kaevab võsas. Auto seisab kõrval, tuled ei põle. Matab laipa kindlasti, mõtlen. Jõuan lähemale, soovin jõudu. Mees ütleb, et tarvis. 
Naeratan totralt iseendale. Keegi ei näe. Aga õhk, õhk on värske, kellegi jutte täis. Täis varateismeliste armastust. Nagu kevadõhtutel hoovas sisse internaadi lahtistest akendest. Täidetud vaikus. Justkui kõik oleks võimalik. Nagu südameid poleks kunagi murtud. Hetkeks. 
Jää minemisega tuleb alati mõni saladus. Hingamine. Sel aastal jää ei läinud. Seda suurt polnudki.
Astun sügavamasse lompi, kui eelmised ja ei näegi enam oma jalgu. Jään sinna lootusrikkalt seisma. Ja vesi valgub. Algus. 

“I can’t write without a reader. It’s precisely like a kiss—you can’t do it alone.” ― John Cheever