teisipäev, 23. detsember 2014
Mõni aeg tagasi juhtus nii:
Jäin täna haiglasse kinni.
Hakkasin koju minema ja selgus, et välisuks on lukus. Seisin seal siis veidi aega nõutult, vana mammuthaigla tühjas fuajees. Haiglas hoitakse valgust kokku ja kõikjal, kus vähegi saab, on üsna hämar. Kui väikene tüdruk olin, siis asus seal riietehoid ja pood, kus müüdi sõõrikuid. Nüüd on seal ainult kauge kaja oma enese kingadest. Tõmbasin juuksed kõrvade eest ära, mu käed lõhnasid nagu antiseptic ja piparkoogid.
Mõtlesin, et ei hakka kolmandale korrusele tagasi minema. Sinna tuleb sõna otseses mõttes ronida, sest ma ei julge lifti üksi kasutada (see on üüratult suur, kolisev ja vana.) Samuti polnud garantiid, et ma sealt mingit asjalikku abi saan, haigla oli selleks hetkeks töötajatest üsna hõre. Läksin hoopis hooldushaigla vaiksele poolele. Märkasin seal ühte hooldajat, kellele end selgeks teha üritasin. Olen haiglas päris mitu sõna vene keelt omandanud viimasel ajal, seega läks päris edukalt sel korral. Väike soovitus siinkohal: Eriti vahet pole, mida sa ütled.. kui abi vajad, siis palu seda selle inimese keeles, ta näeb, et sa üritad ja annab ka enda poolt palju rohkem. Ma kujutan ette, et minu lause võis olla umbes selline "Tere õhtust, vabandage, mina lukus kinni... "
Hooldaja pahandas minuga ja osutas korduvalt kellale, usun, et ta pidas mind külastajaks, kes on poolteist tundi kusagil redutanud peale külastusaja lõppu veel. Õnneks võttis ta mu siiski sappa nagu natuke kuri pardiema, viis trepist alla ja siis veel kuhugi käiku, kust avanes uks maja taha. Välja astudes mõistsin, et see peab nüüd küll olema see uks, mille kaudu tavaliselt elavana ei lahkuta. Tean, et haigla all on pikk käik, mis läheb ka otse surnukuuri, aga see pole (vist) enam kasutusel. Ma ei tea, kas see teeb asja siinkohal paremaks või hoopis hullemaks.. Igatahes ainukene asi, mis mulle pähe tuli sel hetkel, kui hooldusõde värviseva minu pilkasesse hoovi suunas, oli see, et kompasin kotist kiirelt välja patareidega jõulutuled ja riputasin need endale kaela. Kõndisin siis niiviisi tükk maad ja üritasin kainet mõistust säilitada, oravad kargasid mändidel, või vähemalt nii ma endale väitsin, sest seal on ääretult palju neid ja ma poleks suutnud lisaks pimedusele ja surmale veel mingeid krabinaid ka karta. Viimaks kohtasin üht naist lapsega, ehk olin jõudnud suurele teele ja rahunesin maha. Laps oli silmnähtavalt üllatunud ja ema tugevdas samavõrd silmnähtavalt oma haaret lapse käe ümber, kui minust möödus. Õnneks polnud need vähemalt muusikaga, mõtlesin. Meil on ühed sellised ka.
Jäin täna haiglasse kinni.
Hakkasin koju minema ja selgus, et välisuks on lukus. Seisin seal siis veidi aega nõutult, vana mammuthaigla tühjas fuajees. Haiglas hoitakse valgust kokku ja kõikjal, kus vähegi saab, on üsna hämar. Kui väikene tüdruk olin, siis asus seal riietehoid ja pood, kus müüdi sõõrikuid. Nüüd on seal ainult kauge kaja oma enese kingadest. Tõmbasin juuksed kõrvade eest ära, mu käed lõhnasid nagu antiseptic ja piparkoogid.
Mõtlesin, et ei hakka kolmandale korrusele tagasi minema. Sinna tuleb sõna otseses mõttes ronida, sest ma ei julge lifti üksi kasutada (see on üüratult suur, kolisev ja vana.) Samuti polnud garantiid, et ma sealt mingit asjalikku abi saan, haigla oli selleks hetkeks töötajatest üsna hõre. Läksin hoopis hooldushaigla vaiksele poolele. Märkasin seal ühte hooldajat, kellele end selgeks teha üritasin. Olen haiglas päris mitu sõna vene keelt omandanud viimasel ajal, seega läks päris edukalt sel korral. Väike soovitus siinkohal: Eriti vahet pole, mida sa ütled.. kui abi vajad, siis palu seda selle inimese keeles, ta näeb, et sa üritad ja annab ka enda poolt palju rohkem. Ma kujutan ette, et minu lause võis olla umbes selline "Tere õhtust, vabandage, mina lukus kinni... "
Hooldaja pahandas minuga ja osutas korduvalt kellale, usun, et ta pidas mind külastajaks, kes on poolteist tundi kusagil redutanud peale külastusaja lõppu veel. Õnneks võttis ta mu siiski sappa nagu natuke kuri pardiema, viis trepist alla ja siis veel kuhugi käiku, kust avanes uks maja taha. Välja astudes mõistsin, et see peab nüüd küll olema see uks, mille kaudu tavaliselt elavana ei lahkuta. Tean, et haigla all on pikk käik, mis läheb ka otse surnukuuri, aga see pole (vist) enam kasutusel. Ma ei tea, kas see teeb asja siinkohal paremaks või hoopis hullemaks.. Igatahes ainukene asi, mis mulle pähe tuli sel hetkel, kui hooldusõde värviseva minu pilkasesse hoovi suunas, oli see, et kompasin kotist kiirelt välja patareidega jõulutuled ja riputasin need endale kaela. Kõndisin siis niiviisi tükk maad ja üritasin kainet mõistust säilitada, oravad kargasid mändidel, või vähemalt nii ma endale väitsin, sest seal on ääretult palju neid ja ma poleks suutnud lisaks pimedusele ja surmale veel mingeid krabinaid ka karta. Viimaks kohtasin üht naist lapsega, ehk olin jõudnud suurele teele ja rahunesin maha. Laps oli silmnähtavalt üllatunud ja ema tugevdas samavõrd silmnähtavalt oma haaret lapse käe ümber, kui minust möödus. Õnneks polnud need vähemalt muusikaga, mõtlesin. Meil on ühed sellised ka.
neljapäev, 18. detsember 2014
neljapäev, 4. detsember 2014
Tellimine:
Postitused (Atom)