always said I had a way with words..

Kink silmatule võõrale

Labs humors!

Käisime jaanipäeva paiku sõpradega Lätimaal ja seal müüdi laadal..... jänesekujulisi piparkooke. Terve suur lett oli pühendatud pastelsetes toonides kaunistatud pikk-kõrvadele. Ma ei suutnud otsustada, kas see oli lätlaste poolt kergelt idiootne või hoopis päris geniaalne lüke. Nad on loonud multifunktsionaalse koogi, mis sobib kaunistama kõiki pühi korraga - lihavõtteid, jõule ja jaanipäeva. 

Kui oled otsustanud terapeudi elukutse kasuks, siis see saab osaks sinust. Saab, kui oled väärt terapeut. Luudeni, sünapsideni. Vähemalt mulle tundub nii. 
Terapeut ei saa olla kirjanik, kuigi ta võib valvata tervet raamatukogu. Tõenäoliselt valvabki. Sa näed elusid ja nad jäävad sinusse varjule. Need pole sinu lood.. ja samas on. 

Ja nii ma siin olen. Hülgamas midagi, mida kord õhuks pidasin. Või ei? 
Kõige valusam on ise võtta endalt võimalus öelda. See aasta on möödunud väga vaikselt siin.
Üritan juba teist kevadet edasi lükata lõpetamist. Metsik töö on ära tehtud, aga mind halvab hirm, mida on raske mõista. Kas on asi selles, et ma ei taha hakata vastutustundlikuks täiskasvanuks, kelle nime googleisse sisse lüües ei peaks tema blogist vastu vaatama lauseid stiilis "kuidas on küll juhtunud nii, et kaks inimest leiavad üksteist keset lehmas'itta ja nõgeseid". Ehk tõesti. Mõte sellest, et pean lahti ütlema võimalusest end avada teeb mulle sügavalt haiget. Ma tahan kogeda ja ma tahan jagada. Äkki peaksin leidma mõne uue väljendusvormi.. 

Kas ma oskan kirjutada enda eetikakoodeksi?