Laupäev. Istun Indiefestil, päike pleegitab juukseid valgeks. Saatpalu laulab parasjagu sellest, kuidas keegi ta silmalauge suudleb. Õunapuult kukub õielehti, mäe otsas müüakse väikestesse vahukommidesse kastetud sõõrikuid. Tunnen kõhus õõnsusi ja käike, sügavaid polaarrebaste urge, mis ulatuvad südameni välja.. Tartu. Panen silmad kinni. Mis oleks elu ilma selle täitmatu tühjuseta mu kõri ja selgroo vahel neil hetkedel. Õieleht kukub silmalaule.