Raske on kirjutada. Kõik on muutumises, kõike on palju. See asub suurte hunnikutena mu peas ja ma ei suuda sorteerida piisavalt kiiresti.
Käisin tööl. Rõõmustasin. Käisin teatris. Nutsin. Nägin vanu sõpru. Heldisin. Üritasin midagi uut. Feilisin. Lõppematu jada. Just nii, nagu sa kirjeldasid, Marite.
Kõik on korrapärane ja kaoses samaaegselt.
Mul on valge kittel nüüd. Sellel on helesinised triibud. Olen õnnelik ja suur osa sellest õnnest moodustub hetkedest, mil midagi kardan.
Ma pole suhtlemises kuigi osav aga veidral kombel olen oma elu sisuks teadlikult valinud töö, kus tuleb pidevalt inimestega suhelda. Iga uus inimside on minu jaoks väike eneseületus.Tunnen, kuidas kasvan ja justkui ka paranen nendega koos. Tunne, mida on raske kirjeldada.
Kardan oma abitust, kui inimene ära minestab. Oskamatust midagi öelda, kui keegi teatab, et tema silmis on ta elu juba pikemat aega tühine. Kardan, aga.. ma ei jookse ära. Hinga, Maria. Mõtle ja aita, sa oskad. Küsi, mis teeks ta elu kasvõi grammi võrra paremaks. Küsi õigesti. Üks naine vastab mulle, et Queeni plaat ja kohv. Tihti ongi need väikesed asjad need, mis toovad piisavalt lootust, et edasi üritada. Ka minestaja toibub.
Elu paljastub viisidel, milleks pole enne võimalust olnud. Võimalust ega julgust vaadata. Keegi
oksendab sülle. Keegi naeratab. Mingil hetkel värisen üle keha, vaatan aknast hiiglasliku vastastiiva aknaid ja tõmban pintsliga paberile pika sinise joone. Päev on olnud pikk. Tõmban, kuni olen rahulik nagu vesi. Mees mu kõrval joonistab näpuvärvidega õhupalle, muusika mängib tasakesi. Ta on liiga tuttava nimega, vasakukäeline, mõtlike pruunide silmadega ja sünnitraumaga. Ta vaatab maailma läbi 8-aastase lapse silmade. Alati. Vaatan, kuidas ta oma taevasse palle värvib. Kuidas meile satuvad just need elud, mis satuvad..
Ühel laupäeval teen kergusega otsuse minna läbi varahommikuse seenevihma kellegagi vanalinna tänavatele jalutama. Ma ei pelga võõraid, kelle silmi oskan lugeda. Selgub, et ta ei ela kaugel. Tuba on vahva, noorele muusikule kohaselt suhteliselt segamini. Loen nimesid ta raamatuselgadelt, vaatame multikaid. Joon pudelist õlut, see on tume ja maitseb miskit pidi pidulikult. Vaatan kõrvale. Ta tukk tilgub üle silmade aga ta ei märka seda, ta on jäänud ainiti vaatama Karlssonit, kes räägib kaitseventiilidest.. Kuidagi veidralt lihtne on olla mina viimasel ajal. Seega tunnen end vaid Mariana, kui kõige selle peale talle naeratan ja rongile lähen. Ta naeratab vastu.
Istun rongi. Vaatan teisi tüdrukuid selles pühapäevases rongis ja.. hetkeks tean, et mul on kogu maailma kergus. Kuidas sain seda iial raskuseks pidada.
Ma olen mina põhjusega.
