Numberwang in my head

 Täna oli esimene koolipäev, mis kestis kaheksa tundi. Mu tunded on soojad aga ka hirmu täis, liiga palju informatsiooni ühe päeva kohta. Lisaks uudis 70 tunnisest praktikast esimesel semestril.. tuleb tunnistada, olen õrnas šokis. Ma ei tunne veel kedagi, enamik on omavahel tuttavad varasemast ajast. Mis mulle aga meeldib on see, et mu kursusekaaslased,.. nad on kritseldajad! Vähemalt pooled neist, olen kindel. Kritseldaja, tead küll.. keegi, kellel on millegipärast alati vaja oma konspekti servad täis joonistada, mõni neist kannab sinist ripsmetušši ja mõnel on tuvidega kõrvarõngad ja neil on komme oma kell 10 minutit ette keerata, et õigeks ajaks jõuda. Mõni ütleks ehk kunstiinimesed. Sa lihtsalt tead, kui mõnda näed.

Eripedagoogid olid teistsugused. Tulevased Õpetajad suure tähega. Mu pinginaaber kartis liblikaid ja vähemalt 3 tüdrukut ei kandnud kolme aasta jooksul vist kordagi ühtegi värvi, mis leiduks vikerkaares. Täpsed ja igati armsad inimesed tegelikult. Nad ei hilinenud, nad ei teinud hooletusvigu, nad esitasid tööd õigeks ajaks, nende konspektid olid kohati paremad, kui õppejõudude omad. No ja siis olin seal mina.. kes ei kvalifitseeru otseselt kuhugi vist, lugedes laua alt erialast või veidi vähem erialast kirjandust või viimast Loomingu ajakirja või Meeste välimäärajat näiteks, kui asi igavaks kiskus, üritades samal ajal võimalikult märkamatult nätsu suhu panna või suust ära võtta, olenevalt olukorrast.

Pidime täna õhku maailma nähtamatu maali. Värvi tohtisime võtta ainult kaastudengite riietelt, selleks enne luba küsides. Seejärel pidime igaüks oma pilti tutvustama. Minu pilt asetses laes.
Peale seda räägiti meile 3 tundi psühhosotsiaalsest rehabilitatsioonist. Oli tõsiselt põnev, kuigi natuke harjumatu peale suve, lisaks tundsin end kohatult lõbustatuna kohati. "Metsast tuli tüdruk, puudega..." Eripedagoogile on lubatud sellised naljad, aga ma ei tea, kuidas teistega, kuna mu kursusekaaslased on enamalt jaolt erialalt psühholoogid ja kunstiõpetajad. Psühholoogi tunned juba kaugemalt ära tema tähelepaneliku silmavaate järgi, on tunda, et ta analüüsib sind, vahel teadlikult, vahel mitte. Ja kunstiõpetaja..  tema tunned ka ära, kuigi sa päris täpselt ei tea alati, kuidas.
Ja siis olen veel mina.. magistriõppe tudeng, kes ostab endale värvilisi kustukumme raske päeva puhul preemiaks.

________________________________________________________________________________


Aitäh Liina, vahva oli mõelda!
List 10 books that have stayed with you in some way. Don't think too hard.


 H. Jürisson "Peegliplika"
 F. H. Burnett "Secret Garden"
 P. Giordano "The Solitude of Prime Numbers
 K. Hosseini "A Thousand Splendid Suns
 J. M. Barrie "Peter Pan"
 J. Brzechwa "Academy of Mr. Kleks"
 E. Knight "Lassie Come-Home"
 Mark Haddon "The Curious Incident of The Dog in The Night Time"
 J. K. Rowling Harry Potter books
 M. P. Shishkin "Letter Book"






"Letter Book"oli viimane, mida neist lugesin.




Ma lahkun ja sina tuled mind uksele saatma - palja särgi väel, selle all pole mitte midagi, hakkad häbenema ja sikutad eest serva allapoole.
Meie viimasel ööl ärkan üles ja kuulan, kuidas sa nohised. Sa oled harjunud magama kookonis, mähid pea ka teki sisse ja jätad ainult hingamisava. Laman ja vaatan sellesse avasse. Aga sina oled nii naljakas - oled magama jäänud, šokolaadikompvek põses. Ja nüüd on sul suunurgas šokolaadinire.
Laman ja kuulan su hingamist.
Kuulatan su rütmi. Ja püüan hingata sinuga koos. Sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja.
Hästi aeglaselt. Vaat niimoodi.
Sisse-välja.
Tead, mul ei ole kunagi varem nii hea ja mõnus olnud kui tol hetkel. Vaatasin sind, nii ilusat, nii muretut, unist, puudutasin su tekikookonist välja pudenenud juukseid ja tundsin, et tahan kaitsta sind selle öö eest, mingite aknataguste röögete eest, terve maailma eest.


_  _  _


Sa põlastad kõiki. Tead, ma olin ju samasugune. Ma olin sinuvanune, kui olin haiglas esimesel praktikal. Ja kord toodi meile prükkar, kes oli jäänud auto alla. Elas veel, kuid oli väga tõsiselt viga saanud. Ega suurt ei pingutatud. Oli näha, et vanameest pole kellelegi tarvis ja keegi ei tule talle järele. Hais, mustus, täid, mäda. Ühesõnaga, pandi kõrvale, et ei määriks midagi ära. Küll ta kustub ise. Ja mina pidin pärast koristama, laiba pesema ja morgi saatma. Kõik pühkisid minema, jätsid mu üksi. Läksin välja suitsetama ja mõtlen - milleks mulle seda tarvis? Kes see vanamees minule on? Misjaoks teda vaja? Selle kui ma suitsu tegin, oli too ära kustunud. Niisiis, pühin seal verd, mäda - kuidagimoodi, saaks aga rutemini ta külmkambrisse saadetud. Siis aga mõtlen, et võib-olla on ta kellegi isa. Toon kausi sooja vett, asun teda pesema. Vanainimese ihu, hüljatud, armetu. Keegi pole seda aastaid silitanud. Niisiis, pesen tema jalgu, hirmsaid krõnksus varbaid, aga küüsi pole ollagi - seen puha ära söönud. Hõõrun käsnaga kõiki tema haavu, arme ja räägin temaga tasakesi: noh, isa, elu kujunes sul vist rängaks? Raske on, kui keegi sind ei armasta. Ja kuidas saakski sinu eas üldse kodutu penina tänaval elada? Kuid nüüd on kõik lõppenud. Puhka! Nüüd on kõik hästi. Kusagilt ei valuta, kusagilt ei aeta minema. Nõndaviisi ma teda seal pesin ja rääkisin. Ei tea, kas temal sellest surmas abi oli, kuid minul on see väga aidanud elada.



KONTRASTID

'Bout the bugs and alphabet"

Kunstiteraapiate magistriõppe 1.kursuse tunniplaan sisaldab sügissemestril järgmiseid õppeaineid:

·         KUR7106 Psühhoterapeutilised oskused

·         KUR7112 Rekreatiiv-funktsionaalne sekkumine loovteraapias

·         KUR7099 Vaba maalimine I

·         PSP7015 Psühhiaatria ja psühhofarmakoloogia

·         KUR7078 Psühhosotsiaalne ja neuropsühholoogiline rehabilitatsioon

·         KUR7087 Loovteraapia dementsusega klientidega I

·         KUR7059 Praktika I

·         KUR7083 Visuaalkunstiteraapia rühm

·         KUR7109 Visuaalkunstiteraapia teooriad ja meetodid

               

         + ÜLDAINE valikaine

         + TASANDUSMOODULI AINED 

 

 

500 days of summer are now over

 

  Käisime emaga laupäeval Keilas, kohvikute päeval. Pärast pagesime vihma käest muuseumisse ja põikasime Tiiu uksest sisse (kes elab muuseumiga samas mõisas, how cool is that) Sassut vaatama. Sassu on see helesiniste silmadega kassipoeg, keda olete kindlasti enne märganud. Viimaks õnnestus meil siiski äikese kätte jääda, kui koju väntasime, aga sellest polnud tegelikult midagi.
Õhtul läksime Raigo ja Liisuga Linnateatrisse, Eesti noort (ja vihast) luulet kuulama ja sattusime joonistamise workshoppi. Mina tegin seda kõike oma punastes kummikutes, kuna need olid ainukesed jalanõud, mis mul läbimärjad polnud õhtuks. Selgus aga tõsiasi, et kummikud (eriti punased) sobivad linnateatri käikudesse nagu valatult.





tulin täna tallinna ülikoolist
pärast mitut loengut koju ja rääkisin emale
et õppejõud vaatavad millegipärast rääkides alati mulle otsa
küsisin olen ma äkki tõesti nii ilus siis või mis
ta arvab

ja ema rääkis et kunagi töötas ta maratis
komsomoli (vabastamata) sekretärina
(mina ei tea mida see vabastamata tähendab
ma küsisin küll aga ei saanud aru)
igal juhul oli seal maratis kord raimond valgrele pühendatud
komsomoliõhtu
kus lennart meri luges valgre tekste
üks hetk tegi ta esinemises pausi ja ütles mu esireas istuvale emale
(kes oli tootkord umbes
sama vana kui mina praegu)
"kuule, tüdruk, sina oskad kuulata"
ja luges siis edasi

see on nii armas kui mu ema vastab mulle luules



Sveta Grigorjeva

"It's society who's ugly."

Topic nr.

18. What would you say to your younger self

Ma väga tahaksin, et seda siin loeks mõni 14, 16, 18  või isegi 20 aastane Maria. Ta tõenäoliselt mõtleks, et see on sarnane bullshit sellele, mida kõik räägivad, aga keegi tegelikult ei usu. Aga ma kirjutan sellest hoolimata..

Teema iseenesest on valus. Ma ei tea, kui kaua võtab ühe naisel (või miks mitte ka mehel) keskmiselt aega aru saamaks sellest, et ta näeb kõige parem välja oma enda kindlas tervislikus kaalus. Miski, mis on erinev iga keha puhul. Minul näiteks  läks päris (piinlikult) kaua. Alates.. ma ei kujuta ette, mis vanusest (6?) olen ma nimelt olnud veendunud selles, et ma peaksin olema kõhnem oma pikkuse, või täpsemini öeldes, lühiduse juures. Oma kasvuga leppisin üsna ruttu, kuna see meeldib ja sobib mulle (sobib sealjuures hästi kokku mu nõrkusega pikkade poiste vastu). Kaaluga nii kerge pole olnud. Sellised asjad saavad alguse sellest, kui keegi keelab sulle naljandat küpsist, sest „Sa oled noor daam juba ja pead jälgima, mida sa sööd..“ või teise klassi ekskursioonil ütleb ühe poisi blondeeritud ema sulle, et kuule tüdruk, sina küll rohkem kommi ei peaks sööma, vats on üle seeliku juba.  Sellised väikesed asjad, mida öeldakse ehk naljaga ja mida ei pane tähele teised inimesed.. aga tegelikult teevad kurja, eriti, kui sa oled näiteks väike Maria.

Mingi vanuseni oli see lihtsalt teadmine, mille suhtes ma midagi ette ei võtnud ja ega eriti mõelnud selle peale, see lihtsalt istus mul kuklas, nagu kohtuotsus: Maria kallis, long story short, sa oled veits paks. Kusagil 6.-7. klassis otsustasin, et nii, nüüd enam nii ei saa. Tänapäeval oleks selline otsus toimunud kindlasti hulga varem, kuid ajad olid teised ja mina olin üsna kaua laps (tänu taevale). Sealt sai alguse paras piin.  Ja kui arvate, et ma olin ainus, siis oh ei.. vähemalt pool klassi tegeles selliste katsetustega sel ajal, nagu dieedid ja „söön lõunasöögist ainult salati ära“. Kord juhtusin pealt nägema ja kuulma paralleelklassi tüdrukute demonstratiivset aktsioon „viskame igal hommikul ühiselt oma päkapiku toodud kommid prügikasti“, mis mu südame tõsiselt valutama pani erinevatel põhjustel. Aga ma olin osa sellest maailmast. Me kasvasime suuremaks (põhiliselt pikemaks, mitte laiemaks.) Vahel asi ununes, sõime liiga tihti hommikul nutellasaia ühikas, siis tundsin vajadust läbi pisarate järgmisel hommikul jooksma minna (kuna jooksmine lihtsalt ajab nutma, kui seda teha vastu tahtmist). Selleks kulus ka päris mitmeid korralikke söömata jäänud lõunasööke hiljem, ülikoolis. Tegelikkuses ei aidanud suuremat muidugi ükski neist geniaalsetest abinõudest, sest esiteks – inimesel ei ole kuigi kerge langetada kaalu, kui ta on tegelikult normaalses kaalus. Teiseks, ma armastan väga magusat.

 Aga tänu millele ma siis aru sain, et mu peas on midagi valesti, mitte minu kehaga? Tänu sellele, et ühel hetkel õnnestus siiski see, mille poole olin alates puberteedieast enda arvates püüelnud - ehk olin enda arvestuste kohaselt õiges kaalus lõpuks. Sel hetkel ei pidanud ma selleks küll suurt tegema, kuna olin lihtsalt veidi masenduses ja ei viitsinud süüa ega süüa teha eriti. Ja mingil hetkel olin ma äkki 10 kilo kergem, ilma pingutuseta.  Ja see oli.... kohutav. Ei midagi sellist, nagu ma olin alati arvanud/lootnud. Peale selle, et mul pilt silme ees virvendas vahelduva eduga, ei näinud ma üldse nii kena välja, kui olin lootnud nooremana, vaadates klantspilte Cosmopolitanis ja oma saledate sõbrannade jäsemeid, kellele see saledus sobib, sest nad on sellisena sündinud erinevalt minust. Mu armsad riided olid suured mulle, mu veri läks kehvaks (ei soovita mitte kellelegi, väga raske on seda jälle korda saada). Esimest korda elus unistasin jälle sellest, et kui ma endal ümbert kinni võtan, siis mul hakkab soe ja pehme, nagu tavaliselt. Igatsesin oma sääri ja reisi ja kõiki teisi kehaosi, igatsesin, et sukad ei vajuks kuhugi, et inimestel  ja loomadel oleks mõnus ja turvaline mu süles magada jälle. Et mul endal oleks soe magada oma voodis! Hakkasin ootama, et mu ihu sobiks jälle kokku mu olemisega, mis ei oska olla nii terav. Minu õnneks ei võtnud see väga kaua aega, et saada endaks tagasi peale neid tõehetki. Saabus kevad ja päike tõi isu tagasi. Aga tegelikult ei saanud ma enam kunagi selleks endaks tagasi - ma sain kordades targemaks ja mida enam aega mööda läheb, seda rohkem ma tunnen, kui palju see uus arusaam mind mõjutab.

Eks ma vahel ikka mõtlen, et nääh, see jõuluvaheaeg on liiga piparkoogi-sealiha-pohlamoosi-verivorsti-juustuküpsiseline olnud või kui kingite mulle sünnipäevaks mitu kilo šokolaadi, mille ma järgeva nädalaga nahka panen, siis pole ma muidugi kuigi õnnelik oma käitumise üle. See on mõistlik ettevaatus ja mõtteviis. Aga ma ei kavatse enam kunagi piinata end ja tagantjärele mõeldes ei suuda ma uskuda, et seda kunagi tegin. Piinata mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt, mõeldes, et oleksin ilusam/väärtuslikum/parem inimene mingil teisel kujul. Näiteks, alati on imestatud ja mina ise olen imestanud teistega koos, kuidas mul pole mingit huvi kokanduse vastu. („Ise tüdruk ju“, lause, mis on mu vihatuimate lausete nimistus enam-vähem igas võimalikus kontekstis. Mis see siia puutub!). Aga nüüd on see nii loogiline, nimelt, toit oli ju mu vaenlane. Tean, kuna viimasel ajal on teisiti.  Minust pole saanud staarkokka, aga ma huvitun sellest, kuidas midagi teha ja sealjuures maitsvamaks teha, nii, et ma seda päriselt ka süüa tahaksin suu ja silmadega, vahin maitseaineteletis ja nuusutan asju põnevusega.  Mõned küpsetised on juba sellised, mille üle olen uhke, et nad mul nii vahvalt välja tulevad. Mõni aeg tagasi ostsin ebareaalselt paksu kokaraamatu, kus õpetab muu hulgas, kuidas kümnel eri moel muna valmistada (ma olen neist siiani omandanud siiski ainult 3, kuid seda perfektselt ja sekundi täpsusega, nagu muna puhul vajalik - mis meenutab, et järgmine postitus võiks tulla teemal „Perfektsionism ja kuidas sellest vabaneda.“, hahaa, nali..vist )

Kokkuvõttes.. Mind teeb kurvaks, kui mõtlen, et nii paljud inimesed pole sarnase avastuse ja äratundmiseni veel jõudnud. Näen neid ka oma sõprade seas ja tean, et see arusaam, nagu enamik neist, peab tulema inimese enda kaudu, nagu minul tuli. Aga äkki annab mu jutt selles suunas kasvõi pisikese tõuke. Ma siiralt loodan.  

 Mida ma tahan öelda siia lõppu. Midagi veidrat ja intrigeerivat, nagu korralik kirjanik teeks... 

Olen peale kogu seda värki avastanud, et ma olen tegelikult räigelt edev tüdruk. Kujuta ette, sa lähed pesupoodi ja paned tund aega järjest erinevaid lipsukesi ja lindikesi selga ja mõtled, et my effing god, kui ilus naine. Tehke seda, kõik, päriselt! (Osta mul enamasti pole muidugi raha, sest ma valin enamasti poed, mis mind juba ukselt tõmbavad, seal on palju ruumi ja maani peeglid ja siid ja klienditeenindaja, teab sinust paremini, mida sulle proovida anda. Aga see ongi just selle mõttega.)

Sa pead lihtsalt oskama vaadata ennast... nagu sa vaataksid ennast esimest korda. Võib selguda, et äkki sa oled märkatama jätnud, kui äge sa oled, sest sa arvasid, et sa ei saa ju olla, kuna mingi naine, kes on hetkel  hilistes 50ndates ja näib, et väga alatoitunud (kui teda linnas kohata) ütles sulle kunagi, et sul on vats üle seeliku. Tead, tädi... mul on hea meel, et on ja ma võtan küll selle kommi! Ja palun võta sina ka.

 Foto: Kaisa

"No one can tell how it ends.."

“There are two kinds of fears: rational and irrational- or in simpler terms, fears that make sense and fears that don't.”
― Lemony Snicket

Fotod: Taali ja Maria
Aga tegelikult oli meid 7!


 Muide, kui keegi on Snicketi (eelpool tsiteeritud autori) raamatuid "Sari õnnetuid lugusid" lapsena lugenud, siis ma soovin sulle õnne, sa oled äge. Lisaks kardad sa tõenäoliselt ikka veel vanu maju ja veidraid keediseid ja muud sarnast, kas pole..
Lühike ülevaade siin: http://propsis.blogspot.com/2007/11/sari-nnetuid-lugusid-karmkirjandus.html

"Why is a raven like a writing desk?"

“I'm afraid I can't explain myself, sir. Because I am not myself, you see?”
― Alice

http://alkeemia.ee/artiklid/10-pohjust-miks-suua-tumedat-%C5%A1okolaadi/l-33/c-614/

 Topic nr.
 34. Who people think you are, compared to who you really are

Läheme täna Pärnusse seiklema. Sellest ajast saadik, kui olime 12 ringis, oleme Heidiga üritanud alati oma suve vääriliselt lõpetada  Kunagi tähendas see näiteks teenitud säästude eest ostetud kräpist end ogaraks söömist kusagil puuonnis.. mõni teine kord Vembu-Tembumaa külastamist. Mõni suvi oleme sõitnud kanuudega, vahel saunas redutanud. Värskelt 16 saanuna lõpetasin suve aga näiteks sellega, et politsei helistas mu vanematele kella nelja paiku öösel ja käskis mulle järele tulla (olin kuni suve lõpuni koduarestis ilmselgelt). Heidil läks veel kehvemini, teda koju ei lubatudki, hoopis alkoholimürgitusega haiglasse. Me otsustasime alkoholiga eksperimenteerida ja jõime kolme türuku peale ära terve suure Aramise brändi.. iuuuu. Nüüdseks on nendest saanud muidugi mälestused, mida on pigem lõbus meenutada.

 Täna asume teele viiekesi, mis tähendab, et minul asub noorema õe ja tulevase lapse staatus, kõik korraga, kuna reisin paarikestega. Kõige veidram on vist see, et ma olen õppinud seda rolli aja jooksul nautima. Mida on mitte nauditavat selles, kui su sõprade tähelepanu kuulub sulle: vähemalt nendel hetkedel, kui nad parasjagu üksteist ei musita. Sest saladuskatte all on neil sinust lihtsalt veidi kahju ja sina saad alati selle kuuenda kreemisaia endale, no question. Yeyyy. Peale selle arvavad nad, et sa oled lihtsalt ka päris vahva mingil põhjusel.
Mõtlesin pikalt, kas kutsuda keegi kaasa, aga lõpuks välistasin järgemööda iga võimaliku variandi oma peas. Kui ma peaksin kuhugi sellisele reisile kaasa võtma kellegi, kes võiks mulle meeldida, siis tean täpselt, mis toimuma hakkab: ma olen terve reisi üsna vait, ei tee veidraid ja lets be honest, kohati päris ebasündsaid nalju (tervitaks siinkohal sind, Krissu). Lisaks, ma ei mängi toiduga (kui ma üldse suudan süüa), ei naera liiga kõvasti, ei räägi üksikasjalikult ja pool tundi järjest kõige veidramast filmist/unenäost/fantaasiast, mille peale hiljuti tulin, ei kurda selle üle, et mul on palav ja higine olla või maini peale pidevaid küsimusi, et ma olen halvas tujus, kuna mu kõht valutab ja ma tahaks kedagi lüüa, sest minu emakas arvab, et tal on õigus teha mu elu põrguks maa peal iga kuu. Ma ei tantsi, nagu loom, ma ei räägi, kui mu suu on hambapastat täis, ma ei hüppa riietega vette, ma ei joo end õhtul lõkke ääres liiga purju jne. Aa, või kui joon, siis vastupidiselt sellele, mida enamik inimesi teeksid... olen ma täiesti vait järgmised 2 tundi ja vahin seda poissi (erandkorras äkki ka tüdrukut), nagu ma oleksin kuu pealt kukkunud. Mu käed higistavad ja ütlen talle mingeid väga naljakaid üksikuid lauseid vahel, kui saabub vaikus, stiilis "Kohtasin eile ühte luike. Teil on sarnased silmad." või näiteks "Vaata, helesinine maja." Ma ei lase endal elada.

Ühesõnaga, arvan, et olen päris kohutav inimene sellises seisundis ja võib-olla ongi hea, et ma (ega seeläbi ka ükski teine inimene) pole midagi sellist ammu kogema pidanud. Minus hakkab seetõttu tekkima juba väike lootus, et äkkki ma olen välja kasvanud oma sotsiaalselsetest puuetest aastatega. Aga samas, äkki need on hullemaks läinud hoopis..
Niiet jah, ma arvan, et ma söön rahus oma teist kreemisaia edasi, this may take a while..

Religion is an insult to human dignity.

"Ühte linnaparki on välja pandud tapetud laste pead. Nad lõikavad süstemaatiliselt lastel, emadel ja isadel päid otsast. Maailm pole sellist kurjust juba põlvkonna jagu näinud."

Postimees, CNN

Minu silmis on see religiooni "teene. Nende inimeste ajusid, kes hetkel väidetavalt teistel inimestel päid otsast raiuvad, on pestud sellest hetkest alates, kui nad sündisid. Kunagi olid nad lapsed nagu kõik teised. Samasugused lapsed nagu need, keda nad praegu julmalt tapavad ajakirjanduse sõnul. Kui nad oleksid üles kasvanud selles vaimus, et iga inimene vastutab ainult ise oma tegude ja saatuse eest, siis kas nad oleksid praegu seal, tegemas midagi sellist? Kui nad oleksid õppinud iseseisvalt mõtlema, kui neile oleks antud võimalus selleks. Aga milline religioon soosib seda, et inimene iseseisvalt mõtleks ja otsustaks, mitte mõne pühakirja või pühamehe sõnade järgi? Ma ei taha kaitsta neid mõrvareid nende sõnadega, kuna selliseid tegusid ei õigusta miski, aga tahan juhtida tähelepanu sellele, et inimesed ei vaata asju tihti suuremas plaanis ega mõtle sellele, kuidas uss õuna sisse sai. See teeb nad aga sarnaselt pimedaks nendega, kes midagi pimesi usuvad. Vihkamine sünnitab ainult vihkamist.

Ma ei saa suures plaanis midagi muuta, keegi meist ei saa. Aga õpetajana saan ma igale oma lapsele õpetada seda, et midagi ei tasu pimesi uskuda, alati tuleb küsida ja alati tohib kahelda.

“You're only given a little spark of madness. Don't lose it.”

 Sõitsin täna mootorratta ja purjekaga, Liisu ja Siim kutsusid mu endaga kaasa. Merel avanes mulle võimalus hüpata 8 meetri sügavusse vette!  Merevesi teeb näole pai, olin juba unustanud. Neelasin seda korduvalt, lained olid üsna metsikud. Päike loojus. Sukeldusin nii sügavale, kui sain.
Mulle meeldib see hirm, mida meri minus tekitab. Et ma olen täiesti tema võimuses.