Käisin võõras surnuaias. Viimasel ajal on need paigad pigem paratamatus, kui julguseproov. Lugesin hauakividelt nimesid ja üritasin välja arvutada, mitu aastat nimekandja elas. See on olnud abinõu mu hirmu vastu sellest ajas peale, kui lahutada oskan. Mõni oli elanud 10, mõni 24, enamik õnneks siiski üle 70 aasta. Kui jõudsime Kängseppade ehk meie esivanemate kivini, istus seal kõige ilusam admiral, keda sel suvel näinud olen. Ta tiivad olid kõrtest lõhkumata, ta justkui valvas rahu seal aias, mõnules päikese käes sellel tumedal kivil ja liigutas tasakesi tiibu. Mu õõvastus kalmistute vastu pole viimasel ajal enam nii meeletu. Tartus jalutasime uusaastaööl kõik koos läbi kalmistu Kaspari poole. See säras küünaldes, seal olid laiad teed, ehk "kellelegi peale" ei pidanud otseselt astuma. Jõin pudelist võimalikult lugupidaval moel šampanjat ja mõtlesin endamisi: "See on lihtsalt elu ja kunagi on lihtsalt surm." Veidral kombel meenub see mulle nüüd iga kord, kui surnuaias käin.. mitte niivõrd see lause, mis on üsna mittemidagiütlev, vaid rahu, mida ma sel hetkel tundsin.
Aga tulles tagasi päikese juurde.. Tunnen end laisana. Täpsemalt, olen alati seda veidi olnud. Sel ajal, kui teised puid lõhuvad, marju korjavad, kaevavad ja niidavad... Ma võin nendega koos muidugi alustada ja päris tubli olla, aga kui ma just võtmeisik ettevõtmises pole (mida ma enamasti sellistes tegevustes pole), siis üldiselt püüab miski või keegi mu tähelepanu ja mingil hetkel olen kusagile kadunud. Jalutanud mööda teed jõeni, saanud mesilaselt talda nõelata, turninud lakalaudadel, pikutanud rohus, söönud nõrkemiseni peenralt tilli (mul on tõsine probleem tilliga), redeliga katusele roninud (sina näed katuselt kõike, aga keegi sind otsida sealt ei mõista), hiilinud mõnele liblikale järgi või naabri koeraga mängima ilma, et kellegi hüüdeid oleksin kuulnud. Teine võimalus, ma võtan tööpostil endale mingi meeldivama rolli.. näiteks, kui meil kodus kartuleid võetakse, siis sellest ajast saadik, kui ma pisike olin, olen end alati vanaemale kööki appi pakkunud, kuna talgulisi on ju palju. Ja see töötab alati! Mitte, et ma sealgi ääretult kasulik oleksin.. Võtan tunni kartuleid ja lähen siis sujuvalt kööki suppi segama, lauda katma ja muusikat sättima.
Olen aja jooksul aru saanud, et ma võin enamikke asju teha mõnda aega ja rõõmuga, aga pelgan juba ette, kuna tean, et tüdinen nii pagana kiirelt. Mul pole püsivust ja uued mõtted tulevad koguaeg peale. Kui hakkan tuba koristama, siis ma jõuan selle jooksul lugeda läbi vanu ajakirju ja lõigata mingitel pükstel sääred ära jne.. Pole siis ime, et mul kulub koristamisele alati määratlematu aeg. Eks mul muidugi ole selle kõige üle alati veidi häbi ka olnud, et ma olen selline. Tuleb vaid tänada õnne, et olen sündinud praegu, mitte näiteks sada aastat varem, kus mu looderdamine oleks tõenäoliselt palju rohkem probleeme tekitanud, eriti suvel.
Aga mulle meeldib Valgamaal. Siin on teistmoodi, kui meil. Siin on künkad ja väikesed salajased järved, neid leidub kõikjal.. naabrimees müüb oma ühe lehma piimast tehtud kohupiima. Metsas on tavaliselt palju marju ja lapsed jalutavad paljaste jalgadega liivastel teeäärtel. Ja need pole Ipadi lapsed, need on päris lapsed, kes on kriimulised ja väledad, väikesed uudishimulikud olevused. Inimestel näib olevat rohkem aega üksteise tarvis ja vähem aega liiklusummikute tarvis.
Samas, peab olema väga töökas inimene, kui kunagi ise maal tahta elada. Eriti, kui võtta enda hoole alla mõni vana talumaja. Töö ei saa seal kunagi otsa. Äkki saabub sellist sorti töökus koos vanuse ja vastutustundega, koos sooviga midagi ise rajada.. äkki on see aga totter pettekulutelm.
Meenub, et Kivirähk on tabavalt osanud kirjeldada eestlaste tööarmastust. Lugesime Eesti näitekirjanduse loengus "Eesti matust" ja see oli üks mu lemmikuid, nii palju äratundmisi. Näidendit ennast ma kahjuks ei leidnud enam, kuid leidsin Ivan Orava mälestusi, mis on samuti Kivirähki sulest ja sestap natuke sarnased:
"Juba esimese jaanuari ööl hakkas (isa) tööga pihta ja rügas hommikuni. Öösel kuulen- isa vähkreb voodis. „Mis sa teed, taat?“ küsisin. „Näe, himu on tööd teha! Ei jõua kevadet oodata, lähen, panen kohe kartulid maha,“ vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kõik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jõulupuu järele."
Apppi, mis kell sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar