Topic nr.
18. What would you say to your younger self
Ma väga tahaksin, et seda siin loeks mõni 14, 16, 18 või isegi 20 aastane Maria. Ta tõenäoliselt
mõtleks, et see on sarnane bullshit sellele, mida kõik räägivad, aga keegi tegelikult
ei usu. Aga ma kirjutan sellest hoolimata..
Teema iseenesest on valus. Ma ei tea, kui kaua võtab ühe
naisel (või miks mitte ka mehel) keskmiselt aega aru saamaks sellest, et ta näeb
kõige parem välja oma enda kindlas tervislikus kaalus. Miski, mis on erinev iga keha puhul. Minul näiteks läks päris (piinlikult) kaua. Alates.. ma ei
kujuta ette, mis vanusest (6?) olen ma nimelt olnud veendunud selles, et ma
peaksin olema kõhnem oma pikkuse, või täpsemini öeldes, lühiduse juures. Oma kasvuga
leppisin üsna ruttu, kuna see meeldib ja sobib mulle (sobib sealjuures hästi kokku mu nõrkusega pikkade
poiste vastu). Kaaluga nii kerge pole olnud. Sellised asjad saavad alguse
sellest, kui keegi keelab sulle naljandat küpsist, sest „Sa oled noor daam juba
ja pead jälgima, mida sa sööd..“ või teise klassi ekskursioonil ütleb ühe poisi
blondeeritud ema sulle, et kuule tüdruk, sina küll rohkem kommi ei peaks sööma,
vats on üle seeliku juba. Sellised
väikesed asjad, mida öeldakse ehk naljaga ja mida ei pane tähele teised
inimesed.. aga tegelikult teevad kurja, eriti, kui sa oled näiteks väike Maria.
Mingi vanuseni oli see lihtsalt teadmine, mille suhtes ma
midagi ette ei võtnud ja ega eriti mõelnud selle peale, see lihtsalt istus mul
kuklas, nagu kohtuotsus: Maria kallis, long story short, sa oled veits paks.
Kusagil 6.-7. klassis otsustasin, et nii, nüüd enam nii ei saa. Tänapäeval
oleks selline otsus toimunud kindlasti hulga varem, kuid ajad olid teised ja
mina olin üsna kaua laps (tänu taevale). Sealt sai alguse paras piin. Ja kui arvate, et ma olin ainus, siis oh ei..
vähemalt pool klassi tegeles selliste katsetustega sel ajal, nagu dieedid ja
„söön lõunasöögist ainult salati ära“. Kord juhtusin pealt nägema ja kuulma
paralleelklassi tüdrukute demonstratiivset aktsioon „viskame igal hommikul ühiselt oma
päkapiku toodud kommid prügikasti“, mis mu südame tõsiselt valutama pani
erinevatel põhjustel. Aga ma olin osa sellest maailmast. Me kasvasime
suuremaks (põhiliselt pikemaks, mitte laiemaks.) Vahel asi ununes, sõime liiga tihti hommikul nutellasaia ühikas,
siis tundsin vajadust läbi pisarate järgmisel hommikul jooksma minna (kuna jooksmine lihtsalt ajab nutma, kui seda teha vastu tahtmist). Selleks kulus ka päris mitmeid korralikke söömata
jäänud lõunasööke hiljem, ülikoolis. Tegelikkuses ei aidanud suuremat muidugi ükski neist geniaalsetest abinõudest,
sest esiteks – inimesel ei ole kuigi kerge langetada kaalu, kui ta on tegelikult normaalses
kaalus. Teiseks, ma armastan väga magusat.
Aga tänu millele ma
siis aru sain, et mu peas on midagi valesti, mitte minu kehaga? Tänu sellele, et ühel hetkel õnnestus siiski see, mille poole
olin alates puberteedieast enda arvates püüelnud - ehk olin enda arvestuste
kohaselt õiges kaalus lõpuks. Sel hetkel ei pidanud ma selleks küll suurt
tegema, kuna olin lihtsalt veidi masenduses ja ei viitsinud süüa ega süüa teha
eriti. Ja mingil hetkel olin ma äkki 10 kilo kergem, ilma pingutuseta. Ja see oli.... kohutav. Ei midagi sellist,
nagu ma olin alati arvanud/lootnud. Peale selle, et mul pilt silme ees
virvendas vahelduva eduga, ei näinud ma üldse nii kena välja, kui olin lootnud
nooremana, vaadates klantspilte Cosmopolitanis ja oma saledate sõbrannade jäsemeid,
kellele see saledus sobib, sest nad on sellisena sündinud erinevalt minust. Mu armsad riided
olid suured mulle, mu veri läks kehvaks (ei soovita mitte kellelegi, väga raske
on seda jälle korda saada). Esimest korda elus unistasin jälle sellest, et kui
ma endal ümbert kinni võtan, siis mul hakkab soe ja pehme, nagu tavaliselt.
Igatsesin oma sääri ja reisi ja kõiki teisi kehaosi, igatsesin, et sukad ei
vajuks kuhugi, et inimestel ja loomadel oleks
mõnus ja turvaline mu süles magada jälle. Et mul endal oleks soe magada oma
voodis! Hakkasin ootama, et mu ihu sobiks jälle kokku mu olemisega, mis ei oska
olla nii terav. Minu õnneks ei võtnud see väga kaua aega, et saada endaks
tagasi peale neid tõehetki. Saabus kevad ja päike tõi isu tagasi. Aga tegelikult
ei saanud ma enam kunagi selleks endaks tagasi - ma sain kordades targemaks ja mida enam aega mööda läheb, seda rohkem ma tunnen, kui palju see uus arusaam mind mõjutab.
Eks ma vahel ikka mõtlen, et nääh, see jõuluvaheaeg on liiga
piparkoogi-sealiha-pohlamoosi-verivorsti-juustuküpsiseline olnud või kui
kingite mulle sünnipäevaks mitu kilo šokolaadi, mille ma järgeva nädalaga nahka
panen, siis pole ma muidugi kuigi õnnelik oma käitumise üle. See on mõistlik
ettevaatus ja mõtteviis. Aga ma ei kavatse enam kunagi piinata end ja tagantjärele
mõeldes ei suuda ma uskuda, et seda kunagi tegin. Piinata mitte ainult
füüsiliselt, vaid ka vaimselt, mõeldes, et oleksin ilusam/väärtuslikum/parem
inimene mingil teisel kujul. Näiteks, alati on imestatud ja mina ise olen
imestanud teistega koos, kuidas mul pole mingit huvi kokanduse vastu. („Ise
tüdruk ju“, lause, mis on mu vihatuimate lausete nimistus enam-vähem igas
võimalikus kontekstis. Mis see siia puutub!). Aga nüüd on see nii loogiline, nimelt, toit oli ju mu
vaenlane. Tean, kuna viimasel ajal on teisiti. Minust pole saanud staarkokka, aga ma huvitun sellest,
kuidas midagi teha ja sealjuures maitsvamaks teha, nii, et ma seda päriselt ka süüa tahaksin suu ja silmadega, vahin maitseaineteletis ja
nuusutan asju põnevusega. Mõned
küpsetised on juba sellised, mille üle olen uhke, et nad mul nii vahvalt välja
tulevad. Mõni aeg tagasi ostsin ebareaalselt paksu kokaraamatu, kus õpetab muu
hulgas, kuidas kümnel eri moel muna valmistada (ma olen neist siiani omandanud
siiski ainult 3, kuid seda perfektselt ja sekundi täpsusega, nagu muna puhul
vajalik - mis meenutab, et järgmine postitus võiks tulla teemal „Perfektsionism
ja kuidas sellest vabaneda.“, hahaa, nali..vist )
Kokkuvõttes.. Mind teeb kurvaks, kui mõtlen, et nii paljud
inimesed pole sarnase avastuse ja äratundmiseni veel jõudnud. Näen neid ka oma sõprade seas ja tean, et see arusaam, nagu enamik neist, peab tulema inimese enda kaudu, nagu minul tuli. Aga äkki annab mu jutt selles suunas kasvõi pisikese tõuke. Ma siiralt loodan.
Mida ma tahan öelda siia lõppu. Midagi
veidrat ja intrigeerivat, nagu korralik kirjanik teeks...
Olen peale kogu seda värki avastanud,
et ma olen tegelikult räigelt edev tüdruk. Kujuta ette, sa lähed pesupoodi ja
paned tund aega järjest erinevaid lipsukesi ja lindikesi selga ja mõtled, et my effing god, kui ilus naine. Tehke seda, kõik, päriselt! (Osta mul
enamasti pole muidugi raha, sest ma valin enamasti poed, mis mind juba ukselt tõmbavad, seal on palju ruumi ja maani peeglid ja siid ja klienditeenindaja, teab sinust paremini, mida sulle proovida anda. Aga see ongi just selle mõttega.)
Sa pead lihtsalt oskama vaadata ennast... nagu
sa vaataksid ennast esimest korda. Võib selguda, et äkki sa oled märkatama
jätnud, kui äge sa oled, sest sa arvasid, et sa ei saa ju olla, kuna mingi
naine, kes on hetkel hilistes 50ndates ja näib, et väga alatoitunud (kui teda linnas kohata) ütles
sulle kunagi, et sul on vats üle seeliku. Tead, tädi... mul on hea meel, et on
ja ma võtan küll selle kommi! Ja palun võta sina ka.
Foto: Kaisa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar