Käisime emaga laupäeval Keilas, kohvikute päeval. Pärast pagesime vihma käest muuseumisse ja põikasime Tiiu uksest sisse (kes elab muuseumiga samas mõisas, how cool is that) Sassut vaatama. Sassu on see helesiniste silmadega kassipoeg, keda olete kindlasti enne märganud. Viimaks õnnestus meil siiski äikese kätte jääda, kui koju väntasime, aga sellest polnud tegelikult midagi.
Õhtul läksime Raigo ja Liisuga Linnateatrisse, Eesti noort (ja vihast) luulet kuulama ja sattusime joonistamise workshoppi. Mina tegin seda kõike oma punastes kummikutes, kuna need olid ainukesed jalanõud, mis mul läbimärjad polnud õhtuks. Selgus aga tõsiasi, et kummikud (eriti punased) sobivad linnateatri käikudesse nagu valatult.
tulin täna tallinna ülikoolist
pärast mitut loengut koju ja rääkisin emale
et õppejõud vaatavad millegipärast rääkides alati mulle otsa
küsisin olen ma äkki tõesti nii ilus siis või mis
ta arvab
ja ema rääkis et kunagi töötas ta maratis
komsomoli (vabastamata) sekretärina
(mina ei tea mida see vabastamata tähendab
ma küsisin küll aga ei saanud aru)
igal juhul oli seal maratis kord raimond valgrele pühendatud
komsomoliõhtu
kus lennart meri luges valgre tekste
üks hetk tegi ta esinemises pausi ja ütles mu esireas istuvale emale
(kes oli tootkord umbes
sama vana kui mina praegu)
"kuule, tüdruk, sina oskad kuulata"
ja luges siis edasi
see on nii armas kui mu ema vastab mulle luules
Sveta Grigorjeva
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar