But please, don’t ask me who I am..

Create art in order for yourself to become yourself
and let your very existence be your song, your poem, your story.
Let your very identity be your book.

― Charlotte Eriksson

the dim haze of mystery

Päästsin eile kanaaidast terve koti kopitavaid riideid.. tüllseeliku, arstimängu kitli, jopesid ja sametist kleite nukkudele. Esialgu olin enda leiu ja missiooniga üsna rahul (pese äädika ja pesupulbriga, tuuluta, triigi, proovi parandada ja ikka näeb päris kole välja). Nende tegevuste käigus hakkasin aga tõsisemalt mõtlema selle üle, mida selline operatsioon minu jaoks sümboolselt siis tähendama peaks ja miks ma seda läbi viin.
On selge, et sentimentaalsus on ilus kuid hukutav isiksusejoon ja hoarding (http://blog.pshares.org/files/2015/04/room-627215_1280.jpg) on suureks ohuks mulle.  Selgelt mõeldes saan aru, et kui mul ka on sarnaseid esemeid juhtumisi kunagi uuesti vaja, siis alati saab õmmelda uue kitli või seeliku ja seda kandja soovide järgi, et see saaks paras ja õige arvu taskutega. Miks ma ei suuda neid plekilisi asju ära visata?

Asi on vist hirmus unustada hetki, mis on väärtuslikud. Hetki, mil need asjad olid asendamatud.  Olen alles hoidnud tühje lõhnaõlipudeleid, mis lõhnavad mõne kindla suve moodi või teatripileteid, katkiseid ehteid. Aga ühel hetkel koguneb neid asju liiga palju ja see hakkab tasapisi tunduma pigem koormana.
Ja ometi.. on mul ju mälestused alles hoolitama sellest, et antud seelikut 10 aastat näinud polnud. Hoolimata hirmust. Mälestused ei meenu vaid siis, kui tolle seeliku taaskord kusagilt ühest kastist teise tõstan või tuulutan, et tagasi kappi pakkida. Mälestused meenuvad siis, kui on õige hetk - kui nad ise tahavad tulla.

Seelik..
Väiksena oli mul mõnda aega fantaasia, et olen varastatud printsess ja seetõttu ei sobitu oma perre just kuigi hästi. Ühel hetkel asendus see fantaasiaga, et olen võlur ja suudan kontrollida kõike, kui ma vaid tahan. Näiteks nipsutada valgusfoore roheliseks. Ja rääkida loomadega. Kandsin seda sama helesinist tüllist seelikut (20 aastat enne Frozenit, hipster since birth). See oli mulle väike, kuid mul polnud vähimatki kavatsust selle kandmist lõpetada, tõenäoliselt mitte kunagi.

Valge kittel oli tegelikkuses kellegi siidine öökittel, aga sobis arstimänguks ideaalselt. Ma tegelesin sellega tunde, aastaid. Lisaks oli mul pruun arstipaun, mis sisaldas suurel hulgal asendamatut kraami nagu võib näha. Kuid tänapäeval on väikestele inimestele võimalik kerge vaevaga osta stetoskoop, mis reaalselt töötab ja näeb välja nagu päris (http://miljonmiksi.ee/toode/lasteaed-2/vaike-teadlane/laste-stetoskoop/ ).  Mis aitab kaasa mõttele, et visata ära rohkem vanu katkiseid asju.. sest come on, siis on mul põhjust see töötav stetoskoop muretseda endale ju kunagi!

Mälestused on hoitud mõlemat pidi.