teisipäev, 23. detsember 2014

Did you ever consider you don't know the entire truth?



Mõni aeg tagasi juhtus nii:

Jäin täna haiglasse kinni.
Hakkasin koju minema ja selgus, et välisuks on lukus. Seisin seal siis veidi aega nõutult, vana mammuthaigla tühjas fuajees. Haiglas hoitakse valgust kokku ja kõikjal, kus vähegi saab, on üsna hämar. Kui väikene tüdruk olin, siis asus seal riietehoid ja pood, kus müüdi sõõrikuid. Nüüd on seal ainult kauge kaja oma enese kingadest. Tõmbasin juuksed kõrvade eest ära, mu käed lõhnasid nagu antiseptic ja piparkoogid.
Mõtlesin, et ei hakka kolmandale korrusele tagasi minema. Sinna tuleb sõna otseses mõttes ronida, sest ma ei julge lifti üksi kasutada (see on üüratult suur, kolisev ja vana.) Samuti polnud garantiid, et ma sealt mingit asjalikku abi saan, haigla oli selleks hetkeks töötajatest üsna hõre. Läksin hoopis hooldushaigla vaiksele poolele. Märkasin seal ühte hooldajat, kellele end selgeks teha üritasin. Olen haiglas päris mitu sõna vene keelt omandanud viimasel ajal, seega läks päris edukalt sel korral. Väike soovitus siinkohal: Eriti vahet pole, mida sa ütled..  kui abi vajad, siis palu seda selle inimese keeles, ta näeb, et sa üritad ja annab ka enda poolt palju rohkem. Ma kujutan ette, et minu lause võis olla umbes selline "Tere õhtust, vabandage, mina lukus kinni... "

Hooldaja pahandas minuga ja osutas korduvalt kellale, usun, et ta pidas mind külastajaks, kes on poolteist tundi kusagil redutanud peale külastusaja lõppu veel. Õnneks võttis ta mu siiski sappa nagu natuke kuri pardiema, viis trepist alla ja siis veel kuhugi käiku, kust avanes uks maja taha. Välja astudes mõistsin, et see peab nüüd küll olema see uks, mille kaudu tavaliselt elavana ei lahkuta. Tean, et haigla all on pikk käik, mis läheb ka otse surnukuuri, aga see pole (vist) enam kasutusel. Ma ei tea, kas see teeb asja siinkohal paremaks või hoopis hullemaks.. Igatahes ainukene asi, mis mulle pähe tuli sel hetkel, kui hooldusõde värviseva minu pilkasesse hoovi suunas, oli see, et kompasin kotist kiirelt välja patareidega jõulutuled ja riputasin need endale kaela. Kõndisin siis niiviisi tükk maad ja üritasin kainet mõistust säilitada, oravad kargasid mändidel, või vähemalt nii ma endale väitsin, sest seal on ääretult palju neid ja ma poleks suutnud lisaks pimedusele ja surmale veel mingeid krabinaid ka karta. Viimaks kohtasin üht naist lapsega, ehk olin jõudnud suurele teele ja rahunesin maha. Laps oli silmnähtavalt üllatunud ja ema tugevdas samavõrd silmnähtavalt oma haaret lapse käe ümber, kui minust möödus. Õnneks polnud need vähemalt muusikaga, mõtlesin. Meil on ühed sellised ka.



 



neljapäev, 18. detsember 2014

neljapäev, 4. detsember 2014

like a winter bird












reede, 28. november 2014

Expecto Patronum

Eriti vajad seda siis, kui juba tead, et sul on laupäeval ja pühapäeval kümnest viieni kool.






kolmapäev, 26. november 2014

tusen bitar






Mõnel päeval lähevad kõik asjad ühte värvi.





if nothing was true
then why did the color crumble
why did a thousand white doves
fly out of the ceiling cracks


- Anna Kristiina





esmaspäev, 24. november 2014

Just do it.




How often people speak of art and science as though they were two entirely different things, with no interconnection. An artist is emotional, they think, and uses only his intuition; he sees all at once and has no need of reason. A scientist is cold, they think, and uses only his reason; he argues carefully step by step, and needs no imagination. That is all wrong. The true artist is quite rational as well as imaginative and knows what he is doing; if he does not, his art suffers. The true scientist is quite imaginative as well as rational, and sometimes leaps to solutions where reason can follow only slowly; if he does not, his science suffers.
— Isaac Asimov
“Prometheus,” The Roving Mind (1983)


On olukordi, mis löövad mu süsteemitu pea oimetuks. Kui psühhiaatria õppejõud Andres Lehtmets meile näiteks paar nädalat tagasi ütles, et soovitab juba eksamiks õppima hakata kliinilise psühhiaatria õpikust (629 lk pikk monstrum), siis mõtlesin küll, et are you effing kidding me. Selgus, et mitte. Magistriõppe psühholoogid ei pilgutanud silma ka selle jutu peale, lähim mulle näiteks vaid neelatas mehelikult ja kirjutas midagi üles loetamatult kiires käekirjas (hot as hell to look at).

Siit tuleb aga põhikonks minu silmis. Selle asemel, et sukelduda koos psühholoogidega üleni maailma, kus igal asjal näib olevat põhjus ja tagajärg ning kõike tuleb tõestada (a la dopamiinergilise neurotransmissiooni muutused basaalganglionites), liigume meie taolistest loengutest kunsti- või draamatundidesse.. sel laupäeval veetsime seitse tundi lavakunstikoolis.
Ehk ühel hetkel üritad sa kogu väest kaasa mõelda, meelde jätta ja nimetada asju õigete nimedega, kuid oma keelt mitte vigastada sealjuures ja järgmisel on sinu ülesandeks end "lõdvaks lasta" ja unustada kõik, mida sa kunagi millestki teadnud oled, joonistada silmad kinni ja kuulata plaadilt seda, "mis häält teeb maa kosmosest."
Päeva lõpuks on tihti tunne, et need kaks maailma ei saa sinus koos eksisteerida, nad lihtsalt ei mahu ära ja et su aju tahab plahtvatada.




Näib, et esimese magistriaasta lõpuks olen tõenäoliselt suuremas identiteedikriisis, kui gümnaasiumi lõppedes (ehk siis puberteediea loomulik lõppjärk tuleb taaskord üle elada). Aga see polegi ehk väga halb.


 Hea on, et sobivat muusikat leidub sellisteks seisunditeks.
Ülemisel pildil oli osa mu kunstiprojekti materjalist, mille jaanuaris peame esitama. Aga sellest rohkem ei kirjutaks praegu, see alles valmib (mu peas, mis loodetavasti on veel alles selleks ajaks).


All of a Sudden I Miss Everyone is the fifth studio album from Texan post-rock band Explosions in the Sky. It was released February 20, 2007. Many speculate the album is a direct reference to The Catcher In The Rye by J. D. Salinger. The album title, “All of a Sudden I Miss Everyone” is a summarization to the conclusion of The Catcher In The Rye in which the main character Holden advises the reader “Don’t ever tell anybody anything. If you do, you start missing everybody. ” The song titles of the album make allusions to the many themes in the novel having to do with the normality of fear, lack of social stability or place in society, emotional discord, and loneliness.

kolmapäev, 19. november 2014

dreaming out loud








 (pinterest & iheartit)


Hommikul vihkan ennast, jee.
Aga mõtlen, et unistamiseks tuleb ka aega võtta vahel.



pühapäev, 16. november 2014

neljapäev, 6. november 2014

Some words are dying cause we are not living the meaning of these words.


Tunnen, et olen viimasel ajal üsna kehv inimene. Kohe selline halb kohati teiste inimeste vastu.
Seega ma ei tea, kas süümepiin või siiski miski muu inspireeris mind siia kirjutama sellistel teemadel praegu, kui mul on homseks 82 lehekülge lugeda võõrkeelset teksti, aga siin see on.
*Võiks loota, et äkki oli see hoopis see album http://raisedbyswans6.bandcamp.com/album/xnadalur
(mida ma soovitan kõigil mitte lihtsalt kuulata, vaid ka osta, sest on seda väärt.)





Kui töötada inimestega, kes viibivad haiglas taastusravil, kelle käed ja jalad ei taha alluda nende tahtele, kes peavad sööma püdelat haiglatoitu, kes unustavad kella- ja aastaaja vahelduva eduga..  paneb see sind märkama rohkemat oma elus. Ja teatud asjade üle rohkem mõtlema.
Töö haigete inimestega võiks olla midagi, mida iga noor inimene mingil hetkel kogeb. Kui see kogemus ei pane sind elu üle järele mõtlema, siis ei tee seda tõenäoliselt ka miski muu.

Haiglad, hooldekodud, vanadekodud, lastekodud, tugikodud, noortekeskused, kodutute varjupaigad, loomade varjupaigad, supiköögid,.. lõputu nimistu.  Öeldakse, et meie riigil ei jätku raha, et vajalikul määral parandada selle süsteemi tööd. Mina küsiks siinkohal, et kui me ise ei aita, siis kes aitab? Kes on need inimesed?

Paljud loevad eelnevat nimistut taolistest paikadest ja tunnevad külmavärinaid. See on midagi kauget, õnnetut, kohati lausa räpast, võõrast - see on kellegi teise mure.
Taoline suhtumine on mõistetav, sest enamikel neist inimestest pole kunagi olnud isiklikku kokkupuudet, need teemad tekitavad võõristust ja oskamatust kuidagi olla. Olen ise sarnaselt tundnud ja vahel tunnen siiani.
Mul on läinud süda pahaks, kui viibisin lõunalauas lastega, kes ei oska oma toitu vaimse puude tõttu korralikult närida. Tundsin end väga kehvasti selle tunde pärast, aga kui järele mõelda, on seegi vaid inimlik. Paratamatult on asju, mis šokeerivad, mis teevad haiget, asju, mis ei lähe kunagi meelest ära. Aga.. selline elu ongi kõige ehedamal kujul, selles leidub kõike.

Elada võib selles ehedas maailmas seevastu mitmeti.  Kuid miks peaksin valima elu vati sees, kui endale probleeme teadvustades saaksime elada hoopis teistsuguses ühiskonnas?
Seda tähtsat tööd ei jõua kunagi teha ära vaid need inimesed, kes süsteemis töötavad ja selle eest palka saavad. Maailm on täis häid inimesi, kellel on nii palju pakkuda, kuid nad ei jõua kunagi selleni erinevatel põhjustel. See ei tähenda oma elu pühendamist millelegi, see tähendab korra kuus üks õhtu vabaks teha, et näiteks suppi jagada.
Märkan, et inimesed tahavad tegelikult head teha.. väga tahavad. Tihti saavad heategevuslikud projektid vajatust suuremaid summasid. Inimesed hoolivad. Aga asi on selles, et enamasti pole asi vaid rahas. Meil on puudu inimlikust puudutusest.
Et inimesed märkaksid teisi inimesi. Kellegi aitamiseks on parim aeg siis, kui meil endal pole veel peret ega kodulaenu.. ehk noorelt, kui inimestel on piisavalt energiat ja vabadust. Tuleb tajuda enda panuse tähtsust, see on tohutu!

Olen mõelnud, mida saaks muuta. Üheks võimaluseks oleks teha kaitseteenistus kohustuslikuks kõigile, nii meestele kui naistele.. kuid selle mõttega, et inimesed ei läheks sinna vaid püssi kandma, vaid tegeleksid inimeste abistamisega. Kohustuslik aitamine kõlab kehvasti, aga mul on tunne, et kui olla selles protsessis sees, siis on seda väga raske ainult nii näha. Inimestega töötamise suurimaid rõõmusid ja õnnetusi samaaegselt -  see pole kunagi vaid töö. Lisaks lähtun printsiibist, et igal inimesel on midagi, mida maailmale pakkuda. Igaüks meist tahab olla kasulik. Eriti selgelt tuleb see välja, kui vestlen inimestega, kes on kaotanud oma töövõime mõne haiguse või lihtsalt ea tõttu.

Arvan, et neid kuid ei saaks kuidagi pidada raiskamiseks sellisel juhul, kui inimene saab teha midagi, milles ta ka ise mõtet näeb. Aasta tutvumist sellega, kuidas elu käib sellistes paikades, ei tee paha ka ühelegi tulevasele tippteadlasele. Vastupidi.
Enamik noortest saavad ühel hetkel lapsevanemateks ja neil on vanemad, kes hakkavad kunagi nende abi vajama. Lapsed ja vanurid ehk grupid ühiskonnas, kes kõige rohkem meie abi vajavad.. ma rõhutan, mitte ainult riigi, vaid just meie, ligiinimeste toetust, pere toetust. Me kõik oleme seotud nendega, täpsemini, me ise olemegi need inimesed - oleme kõik kord lapsed olnud ja saame ühel hetkel vanaks ning ei saa enam ise hakkama.
On veider tunnistada, aga vahel jääb mulje, et ülikoolis õpivad tihti eluvõõramad inimesed kui kutsekoolides. Neil pole tihti ettekujutust elust väljaspool nende nn maailma. Seda ei saa otseselt panna kellelegi süüks, aga tuleb mõelda, kuidas olukorda parandada.
Ma pole erand. Olen kasvanud eemal muredest nagu näiteks nälg või vägivald. Tabasin mingil hetkel ära, et ma ei saa kunagi päriselt mõista neid inimesi, kes on läbi elanud selliseid asju. Aga ma proovin sellest hoolimata. Vähim, mis ma teha saan on see, et ei pane silmaklappe ette.

Meil peab olema kokkupuude, peab olema arusaam, peab olema nägemus. Me kõik oleme inimesed ja saame midagi muuta, kui vaid võtame veidi aega, et märgata ja mõista.




teisipäev, 4. november 2014

regular miracles






  


Panin reedel oma mündirohelise lõpukleidi selga, tegin võimalikult jõleda tätoveeringu näkku ja läksin.. nagu selgus hiljem, siis restorani. Oeh, Maria..
Muide, lõpukleidi kohta selline huvitav fakt, et see maksis täpselt 3 eurot. Ostsin selle kevadel ühe õmblejanna käest Tartu kirbuturult. Ta oli lapseootel ja ütles, et see on kaua olnud üks ta lemmikuid kleite, aga enam ei mahu selga ja seega oleks vahva, kui kleit saaks mõnest nõnda uhkest üritusest osa. Nii see minu seljas lõpetamisele jõudiski.

Aga reede.. reedel oli ka väärt üritus. Kohtasime linnas juhuse läbi Hennu, Rihot ja Thereset. Seega senini väga sophisticated ja restoranis kaks pokaali veini ära joonud jokeri näoga mina tegi spontaanse otsuse, et läheme Münti tantsima teistega koos hoopis (ma justkui oleksin juba seda õhtu alguses teadnud, kui oma kostüümi valisin). Kleepisin teiste näod ka täis, jõime kõike peale veini. Muuhulgas üritasid nad meeleheitlikult Red Emperori turvamehele selgeks teha, et ma olen täisealine juba viiendat aastat, aga kahjuks see ei õnnestunud ja sinna jäigi minemata. "Vaadake, tal on väikesed kortsud juba isegi!" Sweet.

Olen viimasel ajal teravamalt mõistma hakanud, et olen ikka veel üsna laps(ik) tihtipeale ja ausalt öeldes naudin seda. Kui mitte nüüd, siis millal veel. Ma ei osanud alati käituda lapsena siis, kui see olin.. lasteaias passisin üksi aia ääres ja ladusin kividest mosaiike enamiku oma viiendast eluaastast. Rääkisin omaette rohkem, kui teiste lastega, laulsin mingisuguseid oma viisikesi. Tihti ronisin kuhugi pikutama ja kuulasin, kuidas rohi kasvab. Mulle tundus, et mu mõtted on teiste omadest nii erinevad, et üksi on põnevam. Nüüd tunnetan seda taas, aga kuidagi teisiti,.. et inimesed mu ümber on täiskasvanud, aga mina vist pole. Raske on leida oma kohta.

Mul on sõpra vaja, not all this. Kedagi, kes naerma ajaks, mitte palju raha kulutaks, taksoga punaseid roose Valingule tooks, suudelda üritaks hetkel, mis on etiketis kirjas. Kuigi mõistan, et soov on heasüdamlik ja härrasmehelik.
Muidugi, mida siis oodata, kui sa oled 23 aastat vana... et keegi sind patsist tiriks ja kutsuks äärmiselt platoonilise pilguga piirde alt kuhugi ronima, et piletiraha alles jääks suhkruvati jaoks?
Ma ei tea. Aga kõlab tunduvalt vahvamalt.
Ma ei tea üldse mitte midagi. Või kui siis seda, et..







(weheartit.com)


esmaspäev, 27. oktoober 2014

Kirsitubakas















Raske on kirjutada. Kõik on muutumises, kõike on palju. See asub suurte hunnikutena mu peas ja ma ei suuda sorteerida piisavalt kiiresti.
Käisin tööl. Rõõmustasin. Käisin teatris. Nutsin. Nägin vanu sõpru. Heldisin. Üritasin midagi uut. Feilisin. Lõppematu jada. Just nii, nagu sa kirjeldasid, Marite.
Kõik on korrapärane ja kaoses samaaegselt. 

Mul on valge kittel nüüd. Sellel on helesinised triibud. Olen õnnelik  ja suur osa sellest õnnest moodustub hetkedest, mil midagi kardan.
Ma pole suhtlemises kuigi osav aga veidral kombel olen oma elu sisuks teadlikult valinud töö, kus tuleb pidevalt inimestega suhelda. Iga uus inimside on minu jaoks väike eneseületus.Tunnen, kuidas kasvan ja justkui ka paranen nendega koos. Tunne, mida on raske kirjeldada.

Kardan oma abitust, kui inimene ära minestab. Oskamatust midagi öelda, kui keegi teatab, et tema  silmis on ta elu juba pikemat aega tühine. Kardan, aga.. ma ei jookse ära. Hinga, Maria. Mõtle ja aita, sa oskad. Küsi, mis teeks ta elu kasvõi grammi võrra paremaks. Küsi õigesti. Üks naine vastab mulle, et Queeni plaat ja kohv. Tihti ongi need väikesed asjad need, mis toovad piisavalt lootust, et edasi üritada. Ka minestaja toibub.
 Elu paljastub viisidel, milleks pole enne võimalust olnud. Võimalust ega julgust vaadata. Keegi
oksendab sülle. Keegi naeratab. Mingil hetkel värisen üle keha, vaatan aknast hiiglasliku vastastiiva aknaid ja tõmban pintsliga paberile pika sinise joone. Päev on olnud pikk. Tõmban, kuni olen rahulik nagu vesi. Mees mu kõrval joonistab näpuvärvidega õhupalle, muusika mängib tasakesi. Ta on liiga tuttava nimega, vasakukäeline, mõtlike pruunide silmadega ja sünnitraumaga. Ta vaatab maailma läbi 8-aastase lapse silmade. Alati. Vaatan, kuidas ta oma taevasse palle värvib. Kuidas meile satuvad just need elud, mis satuvad..

Ühel laupäeval teen kergusega otsuse minna läbi varahommikuse seenevihma kellegagi vanalinna tänavatele jalutama. Ma ei pelga võõraid, kelle silmi oskan lugeda. Selgub, et ta ei ela kaugel. Tuba on vahva, noorele muusikule kohaselt suhteliselt segamini. Loen nimesid ta raamatuselgadelt, vaatame multikaid. Joon pudelist õlut, see on tume ja maitseb miskit pidi pidulikult. Vaatan kõrvale. Ta tukk tilgub üle silmade aga ta ei märka seda, ta on jäänud ainiti vaatama Karlssonit, kes räägib kaitseventiilidest.. Kuidagi veidralt lihtne on olla mina viimasel ajal. Seega tunnen end vaid Mariana, kui kõige selle peale talle naeratan ja rongile lähen. Ta naeratab vastu.
Istun rongi. Vaatan teisi tüdrukuid selles pühapäevases rongis ja.. hetkeks tean, et mul on kogu maailma kergus. Kuidas sain seda iial raskuseks pidada.
Ma olen mina põhjusega.