Some words are dying cause we are not living the meaning of these words.

Tunnen, et olen viimasel ajal üsna kehv inimene. Kohe selline halb kohati teiste inimeste vastu.
Seega ma ei tea, kas süümepiin või siiski miski muu inspireeris mind siia kirjutama sellistel teemadel praegu, kui mul on homseks 82 lehekülge lugeda võõrkeelset teksti, aga siin see on.
*Võiks loota, et äkki oli see hoopis see album http://raisedbyswans6.bandcamp.com/album/xnadalur
(mida ma soovitan kõigil mitte lihtsalt kuulata, vaid ka osta, sest on seda väärt.)





Kui töötada inimestega, kes viibivad haiglas taastusravil, kelle käed ja jalad ei taha alluda nende tahtele, kes peavad sööma püdelat haiglatoitu, kes unustavad kella- ja aastaaja vahelduva eduga..  paneb see sind märkama rohkemat oma elus. Ja teatud asjade üle rohkem mõtlema.
Töö haigete inimestega võiks olla midagi, mida iga noor inimene mingil hetkel kogeb. Kui see kogemus ei pane sind elu üle järele mõtlema, siis ei tee seda tõenäoliselt ka miski muu.

Haiglad, hooldekodud, vanadekodud, lastekodud, tugikodud, noortekeskused, kodutute varjupaigad, loomade varjupaigad, supiköögid,.. lõputu nimistu.  Öeldakse, et meie riigil ei jätku raha, et vajalikul määral parandada selle süsteemi tööd. Mina küsiks siinkohal, et kui me ise ei aita, siis kes aitab? Kes on need inimesed?

Paljud loevad eelnevat nimistut taolistest paikadest ja tunnevad külmavärinaid. See on midagi kauget, õnnetut, kohati lausa räpast, võõrast - see on kellegi teise mure.
Taoline suhtumine on mõistetav, sest enamikel neist inimestest pole kunagi olnud isiklikku kokkupuudet, need teemad tekitavad võõristust ja oskamatust kuidagi olla. Olen ise sarnaselt tundnud ja vahel tunnen siiani.
Mul on läinud süda pahaks, kui viibisin lõunalauas lastega, kes ei oska oma toitu vaimse puude tõttu korralikult närida. Tundsin end väga kehvasti selle tunde pärast, aga kui järele mõelda, on seegi vaid inimlik. Paratamatult on asju, mis šokeerivad, mis teevad haiget, asju, mis ei lähe kunagi meelest ära. Aga.. selline elu ongi kõige ehedamal kujul, selles leidub kõike.

Elada võib selles ehedas maailmas seevastu mitmeti.  Kuid miks peaksin valima elu vati sees, kui endale probleeme teadvustades saaksime elada hoopis teistsuguses ühiskonnas?
Seda tähtsat tööd ei jõua kunagi teha ära vaid need inimesed, kes süsteemis töötavad ja selle eest palka saavad. Maailm on täis häid inimesi, kellel on nii palju pakkuda, kuid nad ei jõua kunagi selleni erinevatel põhjustel. See ei tähenda oma elu pühendamist millelegi, see tähendab korra kuus üks õhtu vabaks teha, et näiteks suppi jagada.
Märkan, et inimesed tahavad tegelikult head teha.. väga tahavad. Tihti saavad heategevuslikud projektid vajatust suuremaid summasid. Inimesed hoolivad. Aga asi on selles, et enamasti pole asi vaid rahas. Meil on puudu inimlikust puudutusest.
Et inimesed märkaksid teisi inimesi. Kellegi aitamiseks on parim aeg siis, kui meil endal pole veel peret ega kodulaenu.. ehk noorelt, kui inimestel on piisavalt energiat ja vabadust. Tuleb tajuda enda panuse tähtsust, see on tohutu!

Olen mõelnud, mida saaks muuta. Üheks võimaluseks oleks teha kaitseteenistus kohustuslikuks kõigile, nii meestele kui naistele.. kuid selle mõttega, et inimesed ei läheks sinna vaid püssi kandma, vaid tegeleksid inimeste abistamisega. Kohustuslik aitamine kõlab kehvasti, aga mul on tunne, et kui olla selles protsessis sees, siis on seda väga raske ainult nii näha. Inimestega töötamise suurimaid rõõmusid ja õnnetusi samaaegselt -  see pole kunagi vaid töö. Lisaks lähtun printsiibist, et igal inimesel on midagi, mida maailmale pakkuda. Igaüks meist tahab olla kasulik. Eriti selgelt tuleb see välja, kui vestlen inimestega, kes on kaotanud oma töövõime mõne haiguse või lihtsalt ea tõttu.

Arvan, et neid kuid ei saaks kuidagi pidada raiskamiseks sellisel juhul, kui inimene saab teha midagi, milles ta ka ise mõtet näeb. Aasta tutvumist sellega, kuidas elu käib sellistes paikades, ei tee paha ka ühelegi tulevasele tippteadlasele. Vastupidi.
Enamik noortest saavad ühel hetkel lapsevanemateks ja neil on vanemad, kes hakkavad kunagi nende abi vajama. Lapsed ja vanurid ehk grupid ühiskonnas, kes kõige rohkem meie abi vajavad.. ma rõhutan, mitte ainult riigi, vaid just meie, ligiinimeste toetust, pere toetust. Me kõik oleme seotud nendega, täpsemini, me ise olemegi need inimesed - oleme kõik kord lapsed olnud ja saame ühel hetkel vanaks ning ei saa enam ise hakkama.
On veider tunnistada, aga vahel jääb mulje, et ülikoolis õpivad tihti eluvõõramad inimesed kui kutsekoolides. Neil pole tihti ettekujutust elust väljaspool nende nn maailma. Seda ei saa otseselt panna kellelegi süüks, aga tuleb mõelda, kuidas olukorda parandada.
Ma pole erand. Olen kasvanud eemal muredest nagu näiteks nälg või vägivald. Tabasin mingil hetkel ära, et ma ei saa kunagi päriselt mõista neid inimesi, kes on läbi elanud selliseid asju. Aga ma proovin sellest hoolimata. Vähim, mis ma teha saan on see, et ei pane silmaklappe ette.

Meil peab olema kokkupuude, peab olema arusaam, peab olema nägemus. Me kõik oleme inimesed ja saame midagi muuta, kui vaid võtame veidi aega, et märgata ja mõista.