Just do it.

How often people speak of art and science as though they were two entirely different things, with no interconnection. An artist is emotional, they think, and uses only his intuition; he sees all at once and has no need of reason. A scientist is cold, they think, and uses only his reason; he argues carefully step by step, and needs no imagination. That is all wrong. The true artist is quite rational as well as imaginative and knows what he is doing; if he does not, his art suffers. The true scientist is quite imaginative as well as rational, and sometimes leaps to solutions where reason can follow only slowly; if he does not, his science suffers.

— Isaac Asimov
“Prometheus,” The Roving Mind (1983)


On olukordi, mis löövad mu süsteemitu pea oimetuks. Kui psühhiaatria õppejõud Andres Lehtmets meile näiteks paar nädalat tagasi ütles, et soovitab juba eksamiks õppima hakata kliinilise psühhiaatria õpikust (629 lk pikk monstrum), siis mõtlesin küll, et are you effing kidding me. Selgus, et mitte. Magistriõppe psühholoogid ei pilgutanud silma ka selle jutu peale, lähim mulle näiteks vaid neelatas mehelikult ja kirjutas midagi üles loetamatult kiires käekirjas (hot as hell to look at).

Siit tuleb aga põhikonks minu silmis. Selle asemel, et sukelduda koos psühholoogidega üleni maailma, kus igal asjal näib olevat põhjus ja tagajärg ning kõike tuleb tõestada (a la dopamiinergilise neurotransmissiooni muutused basaalganglionites), liigume meie taolistest loengutest kunsti- või draamatundidesse.. sel laupäeval veetsime seitse tundi lavakunstikoolis.
Ehk ühel hetkel üritad sa kogu väest kaasa mõelda, meelde jätta ja nimetada asju õigete nimedega, kuid oma keelt mitte vigastada sealjuures ja järgmisel on sinu ülesandeks end "lõdvaks lasta" ja unustada kõik, mida sa kunagi millestki teadnud oled, joonistada silmad kinni ja kuulata plaadilt seda, "mis häält teeb maa kosmosest."
Päeva lõpuks on tihti tunne, et need kaks maailma ei saa sinus koos eksisteerida, nad lihtsalt ei mahu ära ja et su aju tahab plahtvatada.




Näib, et esimese magistriaasta lõpuks olen tõenäoliselt suuremas identiteedikriisis, kui gümnaasiumi lõppedes (ehk siis puberteediea loomulik lõppjärk tuleb taaskord üle elada). Aga see polegi ehk väga halb.


 Hea on, et sobivat muusikat leidub sellisteks seisunditeks.
Ülemisel pildil oli osa mu kunstiprojekti materjalist, mille jaanuaris peame esitama. Aga sellest rohkem ei kirjutaks praegu, see alles valmib (mu peas, mis loodetavasti on veel alles selleks ajaks).

All of a Sudden I Miss Everyone is the fifth studio album from Texan post-rock band Explosions in the Sky. It was released February 20, 2007. Many speculate the album is a direct reference to The Catcher In The Rye by J. D. Salinger. The album title, “All of a Sudden I Miss Everyone” is a summarization to the conclusion of The Catcher In The Rye in which the main character Holden advises the reader “Don’t ever tell anybody anything. If you do, you start missing everybody. ” The song titles of the album make allusions to the many themes in the novel having to do with the normality of fear, lack of social stability or place in society, emotional discord, and loneliness.