Panin reedel oma mündirohelise lõpukleidi selga, tegin võimalikult jõleda tätoveeringu näkku ja läksin.. nagu selgus hiljem, siis restorani. Oeh, Maria..
Muide, lõpukleidi kohta selline huvitav fakt, et see maksis täpselt 3 eurot. Ostsin selle kevadel ühe õmblejanna käest Tartu kirbuturult. Ta oli lapseootel ja ütles, et see on kaua olnud üks ta lemmikuid kleite, aga enam ei mahu selga ja seega oleks vahva, kui kleit saaks mõnest nõnda uhkest üritusest osa. Nii see minu seljas lõpetamisele jõudiski.
Aga reede.. reedel oli ka väärt üritus. Kohtasime linnas juhuse läbi Hennu, Rihot ja Thereset. Seega senini väga sophisticated ja restoranis kaks pokaali veini ära joonud jokeri näoga mina tegi spontaanse otsuse, et läheme Münti tantsima teistega koos hoopis (ma justkui oleksin juba seda õhtu alguses teadnud, kui oma kostüümi valisin). Kleepisin teiste näod ka täis, jõime kõike peale veini. Muuhulgas üritasid nad meeleheitlikult Red Emperori turvamehele selgeks teha, et ma olen täisealine juba viiendat aastat, aga kahjuks see ei õnnestunud ja sinna jäigi minemata. "Vaadake, tal on väikesed kortsud juba isegi!" Sweet.
Olen viimasel ajal teravamalt mõistma hakanud, et olen ikka veel üsna laps(ik) tihtipeale ja ausalt öeldes naudin seda. Kui mitte nüüd, siis millal veel. Ma ei osanud alati käituda lapsena siis, kui see olin.. lasteaias passisin üksi aia ääres ja ladusin kividest mosaiike enamiku oma viiendast eluaastast. Rääkisin omaette rohkem, kui teiste lastega, laulsin mingisuguseid oma viisikesi. Tihti ronisin kuhugi pikutama ja kuulasin, kuidas rohi kasvab. Mulle tundus, et mu mõtted on teiste omadest nii erinevad, et üksi on põnevam. Nüüd tunnetan seda taas, aga kuidagi teisiti,.. et inimesed mu ümber on täiskasvanud, aga mina vist pole. Raske on leida oma kohta.
Mul on sõpra vaja, not all this. Kedagi, kes naerma ajaks, mitte palju raha kulutaks, taksoga punaseid roose Valingule tooks, suudelda üritaks hetkel, mis on etiketis kirjas. Kuigi mõistan, et soov on heasüdamlik ja härrasmehelik.
Muidugi, mida siis oodata, kui sa oled 23 aastat vana... et keegi sind patsist tiriks ja kutsuks äärmiselt platoonilise pilguga piirde alt kuhugi ronima, et piletiraha alles jääks suhkruvati jaoks?
Ma ei tea. Aga kõlab tunduvalt vahvamalt.
Ma ei tea üldse mitte midagi. Või kui siis seda, et..
 |
| (weheartit.com) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar