"singing loud enough to wake the dead"

Algus. Kõik kevaded on. Kõnnin mööda jõeäärt koju. Ühe kase küljes ripub katkine teekann. Keegi on üles riputanud, märkajale. Mulle. Hämardub vaikselt, laulan viisijuppi - klapid on koju jäänud. Ma pole linde vist ammu kuulnud, aga nad on alles. Hetkeks rõõmustan, et olen hajameelne. Vaatan, keegi kaevab võsas. Auto seisab kõrval, tuled ei põle. Matab laipa kindlasti, mõtlen. Jõuan lähemale, soovin jõudu. Mees ütleb, et tarvis. 
Naeratan totralt iseendale. Keegi ei näe. Aga õhk, õhk on värske, kellegi jutte täis. Täis varateismeliste armastust. Nagu kevadõhtutel hoovas sisse internaadi lahtistest akendest. Täidetud vaikus. Justkui kõik oleks võimalik. Nagu südameid poleks kunagi murtud. Hetkeks. 
Jää minemisega tuleb alati mõni saladus. Hingamine. Sel aastal jää ei läinud. Seda suurt polnudki.
Astun sügavamasse lompi, kui eelmised ja ei näegi enam oma jalgu. Jään sinna lootusrikkalt seisma. Ja vesi valgub. Algus.