"Where you tend a rose, my lad, a thistle cannot grow.”

Rohisime vanaemaga peenraid täna. Ma pole seda väga ammu teinud. Päike paistis seljale ja tuul liigutas tukajuukseid. Hea oli hingata. Teised läksid pühadeks Valgamaale. Tahtsin üksi olla ja jäin koolitöö ettekäändel koju (mitte, et see vale oleks, lihtsalt kahtlen, et selleni jõuan). Igatsen üksindust. Mitte küll üksildust. See mul vist juba on olemas. Kuid ka selles on paljut, mida inimesed tihti ei väärtusta. Mõtteruumi ja märkamist. Palju sõnadeta muusikat mu peas. Ja liitrijagu jäätist õhtuks.