message in my eyes

Leban juba teist tundi voodis ja ootan mingit märguannet, et üles tõusta. Ülestõusmispühad on läbi. Ma tean, et kui olen ametlikult voodist väljas, siis pean hakkama tegelema õppimisega, mida ma kohe üldse ei taha. Niisiis ma eiran fakti ja lamasklen siin lihtsalt.

Viimaste päevade (piinlikud) tipphetked:

Sõitsin eile rattaga Keilasse ja laulsin täiest kõrist Biffy Clyro laulule kaasa, põlluteel võib seda endale lubada ja ma ei jäta üldiselt sellist võimalust kasutamata. Just siis, kui olin jõudnud madala ja südantlõhestava refrääniosani, märkasin tee ääres midagi roosakat. Nagu eelnevalt maininud olen, on see selline paik, kuhu võib vabalt laipa matma tulla ja keegi ei pilguta silma ka. Järgmisel sekundil meie pilgud kohtusid - minu pilk ristus põõsastukus alasti päevitava pensionäri omaga.
Selgus aga tore tõsiasi, et kuna meil mõlemal oli päris piinlik, siis tegelikult polnud kummalgi eriti piinlik.

Jätkuks rattasaagale: Silma järg hinnates umbes 12-aastane poiss ütles oma sõbrale "Vat kus tõstis nokka!", kui linnas kõnnitee äärekivi kiirustades ületasin. Ma ei tea, kas olen hingelt 12-aastane poiss, aga sellised asjad lähevad mulle palju rohkem korda, kui kõikvõimalikud muud komplimendid. Sõitsin rõõmustades edasi ja panin mõne aja pärast peaaegu käna.. mis näitab veelkord, et ma suhteliselt kindlalt olen 12-aastase poisi mõistusega, kes läheb uhkust täis ja hakkab idiooti mängima, kui tal midagi kogemata välja tuleb.

Kustukummi saaga.
Esmaspäeval käisin linnas peaasjalikult kustutuskummi ostmas. Asja teeb veelgi toredamaks see, et nädal tagasi ma juba käisin ostmas seda. Koju jõudes selgus tol korral aga, et see on kasutuskõlbmatu. Nimelt, pastellikustukumm või kuidas seda peaks nimetama, on selline imeasi, et see kuivab ajaga ära ja hakkab murenema, jättes joonistustele rõvedaid plekke, kui üritad kustutada sellega. Mina aga ei märganud esimesel ostul säilivuskuupäeva vaadata ja otseloomulikult oli see täis saanud juba eelmises augustis. Esimese asjana marssisin siis esmaspäeval tagasi sinna poodi, kust nädal tagasi oma kasutuskõlbmatu kauba sain ja vaatasin üle kogu karbitäie säilivuskuupäevi - kõik olid samast seeriast, vanad. Võtsin selle karbi siis kätte ja läksin kassasse. Järgneb jutt müüjaga:
Mina: "Tere! Mul on üks mure."
Müüa: "Jah, kuidas saan aidata?"
Mina: "Teie kustutuskummid on aegunud."
Müüa: .... ee.. ee... öö.. aegunud?
Mina: "Jah, halvaks läinud." 
Nautisin veel paar sekundit ilmet müüa näol, kuid nähes, et ta siiski ilmselgelt ei taba biiti, selgitasin talle kenalt, mille jaoks neid kasutatakse, milline on nende tekstuur ja näitasin säilivuskuupäeva. Lisasin veel, et enda omast mul pole enam lugu, kaasas pole ja tsekki ka alles pole, aga lihtsalt teadmiseks, et rohkem inimesi sellist ei ostaks siit. Müüa oli suhteliselt liigutatud, tänas ülevoolavalt ja andis mulle veel sooduskupongi raamatute jaoks. Win-win.

Selgus aga, et kui Rahva Raamatus oli vähemalt aegunud kustukumme.. siis mujal ei näinud neid üldse olevat. Käisin veel kahes raamatupoes, kus kõikvõimalikke joonistustarbeid on, aga ei, sellist asja lihtsalt pole. Viimases soovitati mul minna Vabaduse väljaku kunstigalerii poodi. Läksin. Seal käib mingi remont ümberringi ja mul oli tükk tegu, et aru saada, millisest uksest ja kuidas ma peaksin sellele kauplusele lähenema, sest kõikjal olid lindid ees. Viimaks ma sinna siiski pääsesin.
Müüjaks oli noormees, hazel eyes, minust äkki paar aastat vanem. Läksin jälle oma kustukummi jutuga ja esimese asjana hakkas ka tema vabandama. Mõtlesin kohe, et no pagan, kui siin ka pole, siis pole terves Eestis vist ühegi sellist kummi. Poiss vabandas aga hoopis nii: "Vabandan, meil on praegu... ainult ühte sorti neid, selliseid" ise mingil põhjusel punastades. Olin rõõmust sõge ja tänasin ja peaaegu oleksin talle rääkima hakanud oma pikkadest otsingutest, aga ta näis liialt sagaduses olevat mu knee socksidest, et mind kuulata, seega loobusin. Eks see soe kevad ole raske aeg, meile kõigile..