Olen korduvalt kuulnud, et inimesed lähevad Aafrikasse eesmärgiga midagi otsida ja leida. Teravaid elamusi, iseend, tõde, suuremat pilti, arusaama, Jumalat, mida kõike veel... olen mõelnud, mida mina otsisin ja kas leidsin selle.
Isiklikus plaanis muutusin nende kolme kuuga vapramaks. Võõras ja tundmatu ei halva mind enam sarnasel moel, hirmud taandusid üsna primaarsele tasandile – kas see on (elu)ohtlik ja kui on, siis kuidas maandada riske? Keenias olles on see üks kõige väsitavamatest küsimustest, mida tuleb endalt küsida kümneid kordi päevas, see algab hommikul ja lõppeb õhtul uinudes, kuid vahel saadavad need küsimused ka unenägusid. Kas on ohutu minna selle matatu/mootorratta/auto peale? Kas on okei nende inimestega kaasa minna, neilt teed küsida? Kas sääsevõrk sai äärtest kinni? Kas mu käel on mingi veider laik? Kas see kriimustus oli juba päeval koolis olles mu jalal? Kas ma võin süüa seda liha, juua seda piimaga teed, närida neid pähkleid/puuvilju?  Taoliste  küsimuste üle arutledes ei liiguta eriti see, kui ämblik laes passib, pole aega peas üle kedrata päeva jooksul maha peetud veidraid vestlusi, ei ole jaksu end materdada mingisuguste tegematajätmiste või ebaõnnestumiste pärast, vaid lihtsalt magada nagu nott ja hommikul otsast alustada.

Olin nädala Eestis veetnud, kui juhtusin pealt nägema järgnevat: mantli ja ploomipunaste huultega kolmekümnendates ema koos paariaastase põnniga ostsid maasikad ja asusid neid seejärel kaubanduskeskuse purskkaevus pesema. Peatasin nad ja kinnitasin võimalikult lahkelt, et purskkaevu vesi on reeglina must ja seisev ning seal võib leiduda erinevaid haigustekitajaid. Naine kahvatus veidi, kuid näis, et ta ei usu mind  - vesi ju voolab. Näitasin, et lähedal asub tualett koos kraanikausiga, kuid naine korjas marjad kähku kaevust kokku ja asus lapsega teele, lisades, et peseb need kodus ära, neil pole kaugele minna. Kaldun arvama, et nad sõid marjad koduteel ära. Mis kinnitab fakti - selleks, et hepatiiti või mõnda teist sarnast haigust külge saada, ei pea minema Aafikasse, selle võib edukalt ka Eestist saada lihtsa vaevaga , kui inimene on harimatu või lihtsalt hoolimatu enda ja oma lähedaste tervise suhtes, mis tihti näib olevat palju hullem variant.

Elu Aafrikas on ühest küljest keerukas, kuid teisest küljest lihtne. Rõõmu hakkavad valmistama aina lihtsamad asjad, mille peale Eestis kaks korda ei mõtleks. Taoline rõõm on alguses värskendav, kuid pikas plaanis minu jaoks väsitav ja mingit pidi nukker. Tajusin, et piiratud elukorralduse juures kadus suutlikkus nautida filme, muusikat, kunsti, täpselt nagu Maslow püramiid meile väidab. Ma lihtsalt polnud suuteline vastu võtma viisidel nagu tavaliselt. Viimasel kuul hakkasin puudust tundma iseendast, kellel oli vaimujõudu küsida nii pealiskaudsemaid kui sügavamaid küsimusi ja kes ei pea pidevalt mõtlema, kuidas enda põhivajadusi täita. Tänu sellele tajusin aga ehk veidi tõelisemalt olukorda, millega vaesuses elavad inimesed (üle kogu maailma) päevast päeva, aastast aastasse silmitsi seisavad.

Mind hämmastab ja kurvastab suhtumine, millega olen paaril korral kokku puutunud: miks minna kaugele Aafrikasse "lapsi päästma", kui paljud lapsed siin Eestimaal elavad teadupärast samuti näljas ja vaesuses, lapsevanemad maadlevad alkoholiprobleemidega, lapsi kimbutavad nutisõltuvus, ülekaal, depressioon jne, seda juba lasteaiaeast alates.
Pole kahtlust, et ka väga paljud Eesti lapsed vajavad abi, olen mitu aastat töötanud nii lasteaias kui SOS Lastekülas ning seetõttu tuttav meie laste erinevate rõõmude ning muredega. Eesti ja Keenia laste probleeme pole mõtet omavahel võrrelda, mõlemad on teravad omas kontekstis.
Võime istuda koduse mätta otsas käed puusas, parastada teiste üle ja kurta enda elu üle.. või siis üritada kaasa aidata sellele, et laste elu muutuks elamisväärsemaks kõikjal, nii Eestis kui mujal maailmas. Ma ei toeta suurte summade pumpamist humanitaarabisse ja arvan, et see pole jätkusuutlik tegevus, samuti ei leia ma, et peaksime Aafrikast  või Aasiast lapsendama lapsi, pean seda valeks. Küll näen aga mõtet sellel, et läbimõeldult lähetada erinevatesse riikidesse eksperte, kes saaksid panustada just oma teadmiste ja kogemustega, suhtumisega.  Miks me ei võiks või lausa peaks andma eestlastena edasi oma tarkusi ja oskusi paikades, kus nendest väga vajaka on ning kus pole olemas pooltki sellest, mida meie Eestis lastele juba pakkuda suudame/oskame?  Juba vanad eestlased teadsid, et "kel anda, sel võtta."
Kui lisaks nüüd kõik tigedad netikommentaatorid võtaksid vahel jalad kõhu alt välja ja teeksid päriselt ära midagi kellegi heaks, oleks maailm juba kordades sõbralikum ning igas mõttes rikkam paik, kas pole..