The city takes a breath on Sunday..

Täna sadas esimest kevadvihma. Hommik oli soe, tänavad olid päikesetolmused. Pärastlõunal matavad piisad selle enda alla, juuksed hakkavad lõhnama nagu šampoon ja asfalt lõhnab nagu igatsus, nina külmetab, aga põsed on soojad. Tüdruk oranži mantliga mängib tunnelis viiulit, kostab nagu kauge mäletus kevadistest muusikaajaloo tundidest gümnaasiumis, kus me vahel lihtsalt kuulasime aknad lahti, kõlarid põhjas.

Jah, linnas tuleb kevad teisiti. Raskemalt. See teeb januseks, nagu tahaks sisse hingata mulle mulliveest. Tekib tunne, et kohe ja nüüd on vaja seista mõne vana puitmaja räästa alla ja lasta roostes vihmal sadada valge krae vahele, endast läbi, kingadesse ja kotti, kus imbuksid läbi kõik konspektid, joonised, skeemid. Inimeste nägudel on väsimus, aga värskem väsimus, nad justkui oleksid oksi ja lehti vedanud käruga maakodus terve laupäeva, et murulibled hingata saaks. Ületan punasega teid ja muigan, nii kaua siis läkski, et ma omal moel linnastuksin. Ostan kotitäie kollaseid ploome, lennutan koduteel kilekotti käes ja koju jõudes pean kõik lömastunud korraga ära sööma. Söön neid lõhkiseid ploome ja arutlen, et kui ma kevade puhul kedagi suudelda otsustaks, siis kas ma mäletaksin, kuidas. Ploom igatahes ei reageeri mu püüdlusele. Hakkan kirjutama kirjatöid, mis kuidagi ei suju, kuni tulen siia ja panen kõik kirja, peatumata. Hingan välja selle talve. Aga kui nüüd aknast välja vaatan, siis on meile uuesti saabunud üks külm märtsikuu öö..