Äkki eilsest. Laenutasin eelmisel nädalal mullimehelt (laenutusest) mullimasina oma kunstiprojekti tarvis ja eile tuli ta naine sellele järele. Viisin asjad autoni ja naine tänas, vaatas mulle otsa ja nägi äkitselt äärmiselt imestunud/ehmunud välja. Mõtlesin, et okei, tuka lõikamine ehk polnud ikka nii hea mõte mul, kui arvasin või mis värk on. Naine ei öelnud aga midagi, et oma ilmet põhjendada, seega naeratasin, maksin raha ära ja läksin korterisse tagasi. Toas peeglisse pilku heites vaatas mulle sealt vastu aga midagi veidrat. Nimelt olin enne õue minemist kiiruga ära puhastanud ühe viimase piiri peal oleva granaatõuna, küürisin pärast veel kraanikaussi, aga nägu polnud mul pähe tulnud pesema hakata. Niisiis olin ma üleni väikeseid punaseid pritsmeid täis, nagu mul oleks mingi veider lööve või oleksin kellegi mõrvanud hiljuti. Ise veel mõtlesin, et kas andsin naisele ikka õige rahasumma, aga kui ka ei andnud, siis vaevalt nad mulle enam helistada julgevad.
Ma pole kirjutamist tegelikult hüljanud. Aga aeg jookseb käest nagu liiv.
Elu on põnev ja samas veidi nukker, sest ma pole harjunud nii palju üksi olema. Kodus olles kibelen linna ja siin olles kibelen koju. Inimene on võimatu loom. Mõnel õhtul on tunne, et see suur linn neelab mu alla ja hommikuks pole mitte midagi alles. Siin toas on ruumi mõelda, vahel liiga palju ruumi. Laotan oma pildid põrandale, joonistan kõhuli ja ikka on veel ruumi. Voodisse mahuks magama kolm mind ja koer, tänavavalgustus paistab nii eredalt aknast sisse öösel, et alguses magasin pea teki all. Kesklinn. Iga natukese aja tagant sõidab mööda tramm. Samas lähen koju, paitan Lottet, räägin juttu perega ja varsti tahan jälle siia tulla, oma koolitööde juurde, trammide, kõrge lae ja üksinduse vahele. Selle nimetu müra sisse, mis muudab sind anonüümseks ja ometi osaks millestki.
Kohe-kohe on algamas praktika lastehaiglas ja omateraapia. Omateraapia on kohustuslik, kui õpid terapeudiks (maksta tuleb ainult ise kahjuks). Praktika on peamine põhjus, miks tegin otsuse tuba üürida linnas. On raske öelda, kumba suurema põnevusega ootan. Või hirmuga, eh.
Ühte kohta lähen veel veebruaris, tantsima.
Selline on hästi kokkuvõtlik ülevaade siis. Kuidagi hea on seda kirja panna, sest tekib tunne, et kõik toimub ja toimib omal moel. Kui kõik mu plaanid peaksid tõesti korda minema, siis saan selle aasta tõenäoliselt ristida hiljem "mugavustsoonist välja" aastaks. Psühhoterapeut aitab tegeleda hingega omateraapias ja idamaine tants nõuab enda kehaga heas kontaktis olemist. Asju, mis oleksid minu jaoks suuremad väljakutsed neist kahest, ei ole tõenäoliselt kuigi palju. Samas on mul nii suur uudishimu mõlemas suunas, et hirm ei suuda seda halvata, vähemalt mulle tundub nii.Tõde on see, et enne, kui saad hakata aitama kedagi teist, tuleb osata aidata iseennast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar