Suveööd on keerulised. Palavusega saabub alati ängistus, mingi veider tunne, et sa ei peaks toas unetuna istuma, peaksid olema õues ja tantsima lõkke ääres, kuulama rändurite jutte, telgis magama. Ja nende mõtete saatel jõuab väljas juba valgeks minna. Läksin närvi, läksin õue. Sõin tooreid mustsõstraid ja tegin oma jalad võimalikult mustaks. Nüüd olen nende samade jalgadega voodis ja tunnen end tunduvalt paremini. Arvan, et olen praegu võrreldav nende sõstardega.. justkui nagu inimene juba, pealtnäha täiskasvanud, aga kui lähemalt uurida, siis kaunis eluvõõras ja toores veel. Mu peas on kujutlus, et elu peab olema rohkemat, kui see tegelikult olla saab ja ma ei saa sellest kuidagi lahti, mängin päevad läbi oma peas sellega.
Meil käisid mõni aeg tagasi külas sugulased Rootsist. Nende isa on kunstnik. Nad on koos naisega läbi käinud pool maailma ja elanud kõikmõeldavates kohtades. Praegu on ta üle 90. Mõnel hommikul ärgates arvab ta, et on tagasi lapsepõlves, mõnel hommikul aga, et on abielus oma eelmise naisega. Ta elab päevad läbi mälestustes. Ma olen Alzheimeri tõbe alati üheks kõige kurvemaks haiguseks pidanud, aga tõde näib olevat see, et reeglina teeb see kõige õnnetumaks just meid, kõrvalseisjaid. Inimene ise elab uuesti läbi päevi oma kirjust elust.
Vahel tabad end mõttelt, et elu polegi muud, kui üks pikk suvi, mis märkamatult otsa saab ühel hetkel. Millised oleksid need päevad, mida elaksid uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar